Книги, похожие на «Фрэнк Брейди, Lõppmäng»

Umbes 5000 inimesele koduks olev pisike Kassisaba on Tallinna üks vanemaid asumeid, mis jääb vanalinna, Uue-Maailma, Lilleküla ja Pelgulinna asumite vahele. Kassisaba teljeks on pea kaks kilomeetrit pikk Koidu tänav, mis ulatub täna läbi Uue Maailma asumi Pärnu maanteeni.Kassisaba tore nimi tuleb suure tõenäosusega muldkindlustuse nurgas asuvast kõrgemast tugipunktist (Katze) välja viiva tee alamsaksakeelsest nimetusest (Katzenschwanz). Üks selline tugipunkt, Gootide reduut paiknes Toompea läänekülje ees tänases Snelli pargis. Kassisaba nime (Kassi saba) on selle piirkonna puhul kasutatud 1732. aastal ehk kümmekond aastat pärast Põhjasõja lõppu. Esimestelt säilinud linnaplaanidelt (1688. aasta omal) on näha, et Kassisaba alal on kujutatud paar peenikest teekriipsu. 1797. aasta linnaplaanil on näha, et heinamaad on jäänud ainult Kristiine maa-alale ning Kassisaba on juba tihedalt asutatud. Valdavalt olid püstitatud ühekordsed puumajad, millel olid ka aiad ning peenramaad, asustatud eestlastega. Kindlasti leidus pea igal krundil oma loomalaut.19.sajandi keskpaigaks oli pilt jälle muutunud, Toomgildi oldermann Hans Heinrich Falck kinkis rahvale Wismari ja Adamsoni tänava vahel asuva Falgi pargi, kus meeleolukaid suvepidusid korraldati. 1887. aastal peeti pargis Harju kooride suur laulupidu. Jaak Juske viib lugeja jalutuskäigule mööda Kassisaba läbi kõigi nende sajandite tänasesse päeva välja. Raamat on järg Juske Pelgulinna, Kalamaja ja Kelmiküla ajaloost rääkivatele raamatutele.

Kirjastus Gallus hakkas välja andma Eesti vaimulikke tutvustavat raamatusarja „Meie vaimulikud“. Sarja avaraamat räägib vaimulikust, poeedist ja poliitikust Avo Üprusest.Uus raamatusari haarab endasse Eesti peamiste konfessioonide vaimulikke: luterlasi, katoliiklasi ja ortodokse. Raamatusarja koostaja ja toimetaja on ajakirjanik ja (keele)toimetaja Margit Arndt-Kalju, kaastoimetaja on vaimulik Avo Üprus. Igal aastal hakkab plaanide järgi ilmuma kolm-neli raamatut.„Meie vaimulike“ sari püüab kummutada Eestis levinud stereotüüpi vaimulikust kui ääretult konservatiivsest, jäigast, kuivast ja maailmakaugest tüübist ning tõestada, et Eesti vaimulikkond on vägagi tegus, mõtlev ja inimlikult huvitav. Nii mõnelegi usukaugele inimesele võib lugedes ja sellesse maailma süvenedes üllatuslikult avaneda, et kirikuõpetajatel tõepoolest ongi midagi ka tänapäevamaailmale anda ja kirik ise on lõputu tarkuse kvintessents.Raamatusarjas esimese vaimulikuna avanev Avo Üprus üllatab lugejat oma mitmeplaanilisusega, rääkides intervjuude käigus ära oma elu selle kõige mustematest tahkudest kuni tõestuseni, et suur muutus inimese elus on võimalik. Piiblit tundvad inimesed ütlevad sellise nähtuse kohta, et see on Saulusest Pauluseks muutumise lugu.Avo Üprus ise näeb alati kindlalt ettepoole, mitte ei takerdu minevikku, millega ta mõnes mõttes teeb siinses raamatus lõpparve. Raamatu valmimisest räägib ta nii: „See oli intellektuaalselt huvitav, emotsionaalselt kurnav töö – annaks Jumal, et mitte ilmaasjata tehtud. Ma loodan, et selle raamatuga ei ole veel kõik öeldud minu elust ja tegemistest, vaid kingitakse veel päevi, kus edasi tegutseda.“

Mihkel Tiksi omaelulooline romaan kõneleb elust, rõõmudest ja raskustest, mida on autorile pakkunud Krimm. See on mõtteline järg tema eelmistele ta enda elu kujutavatele romaanidele.Koduste jamade käest Krimmi nostalgiareisile läinud Vanamees jääb endalegi ootamatult Musta mere äärde elama ja kinnisvaraäri ajama. Algab viiekümne kolme aastase mehe kolmas noorus, mida vürtsitavad Ukraina naised ja rahamaias bürokraatia. Kui elu võõrsil ja kodus lõpuks laabuma hakkab, kerkivad Kiievis Maidanile barrikaadid. Kuid miski ei ennusta veel, et Vanamees teist korda elus Vene okupatsiooni kätte satub. Kirjastuse Tänapäev 2018. aasta romaanivõistluse võitnud teos.

Kui ilusaks me ka ei tahaks tulevikus sajandivahetust mõelda, tuleb tunnistada, et Eesti ei saanud ennenägematu sotsiaalse katastroofiga hakkama. Kodututehordid, tänavatel surnuks külmunud inimesed, narkomaania, vohav prostitutsioon ning lokkav kuritegevus ja korruptsioon. Need olid ajad, mil politseipatrull osutus narkodiileriks ja nii mõnigi ametnikega aset leidnud hämar juhtum mätsiti kinni. See oli sajandivahetuse Eesti tegelik pale. Tänapäeval oleme harjunud endalt irooniliselt küsima, kas sellist Eestit me tahtsimegi? Aga tasub korraks järele mõelda, milline nägi Eesti välja vaid mõnikümmend aastat tagasi. Nüüd küsime endalt sama küsimuse uuesti:„Kas sellist Eestit me tahtsimegi?“

“Kodanike riik” on justkui mõtteline järg Kalle Muuli varasematele raamatutele “Isamaa tagatuba” ja “Vabariigi sünnimärgid”, mis samuti räägivad Eesti poliitika lähiajaloost. Seekord keskendutakse Reformierakonna sünnile ja kujunemisele. Raamat algab erakonna vaimse eelkäija liberaaldemokraatliku partei asutamisega 1990. aasta märtsis ja lõpeb tänavu kevadega, mil peaministriks sai Taavi Rõivas.Autorile omases ühtaegu nii vahedas kui ka muhedas stiilis jutustatakse, kuidas tekkis mõte moodustada uus parempoolne erakond, mis loojate plaanides ei kandnud sugugi kohe tänapäeval nii tuntud ja ainumõeldavat nime. Selgub, milliseid kokkuleppeid ja järeleandmisi tuleb poliitikas nii mõnigi kord teha suuremate eesmärkide nimel ning kuidas pikka aega kavandatud poliitilised vangerdused vahel õnnestuvad, vahel aga võtavad sootuks ootamatu pöörde. Põnevat ja tempokat teekonda läbi 20 aasta toetavad faktirohked lisad ja ajaloolised fotod.