Книги, похожие на «Ирса Сигурдардоттир, Lõpparve»

Mirt töötab televisioonis operaatorina. Ta on hiljuti abikaasast lahku kolinud ja püüab ravimitega tõrjuda nii peavalusid kui ka kurvameelsust. Tema endine mees Luukas on pärast valusat läbikukkumist matnud maha unistused heliloojana edu saavutada ja teenib igapäevast leiba helitehnikuna. Aastaid välismaal elanud telerežissöör Johan, Luukase kunagine parim sõber, on ühe isikliku mure lahendamiseks äsja Eestisse tagasi kolinud ja temast on saanud Mirdi töökaaslane. Ootamatu ühine tööots viib nad kolmekesi Delhisse võttele, kuid alguses lühikese komandeeringuna plaanitud reisist kujuneb olude sunnil pikk teekond läbi mitme India osariigi, alt lauskmaalt üles Himaa­laja mägedesse. Sedamööda kuidas India oma võlude ja raskustega reisikaaslastele naha vahele poeb ja omavahelised suhted üha pingestuvad, on nad aina enam sunnitud seisma silmitsi mälestustega, mis neid painavad. See on rännak, mis muudab viimaks nende kõigi elu. „Mäe tippu ja tagasi” on lugu armastusest, hirmust ja lahtilaskmisest.Triin Sinissaar (snd 1975) on hariduselt prantsuse filoloog ja stsenarist. Alates 1999. aastast töötab ta Tallinna Linnateatris dramaturgina. Sinissaar on kirjutanud näidendeid, dramatiseeringuid ja stsenaariume. „Mäe tippu ja tagasi” on tema esimene romaan.

Mida õigupoolest tähendab see, kui inimene ütleb, et ta on üht või teist raamatut lugenud? Kust jookseb piir lugemise ja lehitsemise, mittelugemise ja unustamise vahel?Väljakutsuva pealkirjaga teoses kutsub prantsuse esseist, kirjandusõppejõud ja psühhoanalüütik Pierre Bayard (sünd. 1954) meid mõtisklema raamatute ja nendest rääkimise üle ning eelkõige ületama raamatu mittelugemisega seotud häbi, näidates, et raamatute tundmaõppimiseks võib olla tõhusamaidki viise kui nende lugemine. Oma väidete kinnituseks toob ta ohtralt näiteid kirjandusklassika vanemast ja uuemast ajaloost.Raamatu lõpus on tõlkija Tanel Lepsoo saatesõna, mis autori väidetega polemiseerib ja neid edasi arendab.

Kui peaksite oma elu kokkuvõtmiseks valima viis inimest, kes nad oleksid? Mida ütleksite toostiks, kui tõstaksite neist igaühe auks klaasi? Ja mida saaksite lõpuks teada enda kohta, kui kõik on öeldud?
Ühel juunikuu laupäevaõhtul tellib Maurice Hannigan Rainford House’i hotelli baaris viis erinevat jooki. Iga toostiga tervitab ta enda jaoks olulist inimest, jutustades nende kaudu loo oma elust, kahetsusest ja vaenust, armastusest ja õnnestumistest.Süü ja kadeduse, vääritimõistmiste ja valede võrku põimitud naabrite ja perekonna lugu on huvitavalt ajatu, justkui tahaks autor öelda, et elulõksud ei muuda tegelikult väga palju selles, mis on inimloomusele omane. Liigsesse nostalgiasse ja kurvameelsusse kaldumata ohjab Griffin meisterlikult üsna keerulist süžeed, luues luust ja lihast tegelaskujud, kes ei jäta lugejat ükskõikseks. Ta oskab hoida parajalt pinget vaheldumisi mitmel ajareal kulgevas narratiivis.
Anne Griffin on John McGaherni ja Hennessey New Irish Writing kirjandusauhinna võitja. Tema lühilugusid on teiste seas avaldanud The Irish Times. Ta on töötanud Waterstonesi ettevõtetes nii Dublinis kui ka Londonis ja lisaks erinevate heategevusorganisatsioonide juures. Dublinis sündinud Anne elab koos abikaasa ja pojaga Iirimaal Mullingaris. „Kui kõik on öeldud“ on tema esikromaan.

Kui tahad iseennast tundma õppida, siis uuri alustuseks maailma, mis on su ümber.Oma elukogemusele tuginedes viib Paulo Coelho meid ajas tagasi, et saaksime uuesti tuttavaks põlvkonnaga, kes ihkas rahu ja julges minna vastuollu väljakujunenud ühiskondlike normidega.Kõhn pikajuukseline brasiillane Paulo, kes tahab saada kirjanikuks, otsib kaugetelt maadelt elu sügavamat tähendust. Otsingud viivad noormehe Amsterdami, kuulsale Dami väljakule, mis kihab kirevaid rõivaid kandvatest vaimsete huvidega noortest – nemad ongi hipid, kellesse ülejäänud ühiskonnaliikmed suhtuvad hirmu ja põlgusega.Seal kohtab ta Karlat, kellega koos võetakse ette bussireis Nepali. Reisiseltskond on kirju, igaühel on jutustada oma lugu, ja nagu pikkadel rännakutel ikka, tuleb ette tormilisi pöördeid ja sügavaid sisemisi muutumisi.„Hipi” on lugu eneseotsingutest, vaimsetest püüdlustest ja ennekõike muidugi Armastusest.