Книги, похожие на «Peter Wohlleben, Loomade hingeelu. Sari "Looduse lood"»

"Ahsoo, kõik töömesilased on tüdrukud?! Oh, ma ei teadnudki!" On nii palju seda, mida me mesilastest ei tea. Kuidas nad suhtlevad? Mida tähendab neile kokkukuuluvus? Filosoofilist mõtteainest ja paralleele inimeste eluga jagub. Peale selle annab see raamat võimaluse –vähemasti mõttemänguna – asuda mesilasi pidama. Kui kallis on inventar? Mis kuudel on töökoormus kõige suurem? Mida meega peale hakata? Kuidas teha endale meeaed ja -lilleaas?Muide, see imeline pilt, mille valisime raamatu kaanele, ei ole raps. See on põldsinep. Aga rapsipõldudest, putukamürkidest ja sellest, miks mesilaste hukkumine on ohtlik meile kõigile – sellestki tuleb siin juttu.Raamatu autor Krista on üles kasvanud mesitarudega maaperes. Kolinud siis linna ja hakanud ajakirjanikuks, nägi ta kord lennureisil hingeminevat filmi … ja leidis end elupöörde järel maalt, isatalust."Millega te siis tegelema kavatsete hakata?" küsis töötukassa nõustaja."Ma teen mesila!" vastas Krista hooga, imestades isegi, kust see mõte nüüd tuli.

Kite’s Nesti farmis uitavad lehmad (ning lambad, kanad ja sead) vabalt ringi. Nad otsustavad ise, kuidas järglasi kasvatada, mida süüa ja kus magada. Kui lehmad saavad rahus oma lehmaelu elada, tuleb nähtavale iga looma isikupära, mis on neil kõigil erinev – nagu inimestelgi. Fat Hat eelistab naistele mehi. Chippy Minton keeldub poriste jalgadega voodisse minemast ning ilmub alati enne magamaminekut lauta sugemisrituaalile. Jake’il on pahe – ta hingab Land Roveri väljalasketorust süsinikdioksiidiaure. Gemima tervitab kõiki inimesi tigeda pearaputusega ning on metsikult iseseisev. See raamat on hell ja südantsoojendav kroonika, millest selgub, et lehmad armastavad, mängivad, kiinduvad ja loovad sõprussuhteid, mis kestavad elu lõpuni. Nad hoiavad üksteise lapsi, leiutavad mänge, peavad vimma ja leinavad. Enamik meist ei tea, et midagi sellist on võimalik, sest tänapäeva põllumajanduses ei ole ruumi loomade loomuliku elukorraldusega arvestamisele. Rosamund Youngi võluvas ja kaunite illustratsioonidega raamatus näeme lehma täiesti uues valguses.

Putukad, kes kasutavad tööriistu; kalad, kellel on oma kultuur; delfiinid, kes kutsuvad üksteist nimepidi; elevandid, kes matavad oma surnuid; loomad, kes käituvad ausalt või valetavad tahtlikult; loomad, kes ravivad end antibiootikumidega või lasevad meil, inimestel, endi heaks töötada. Mida loomad mõtlevad, mida suudavad tunda, millised on nende häälikud, suguelu, abstraktne mõtlemine või nende moodi vaimuhaigus?Karsten Brensing (snd 1967) on saksa merebioloog ja käitumisteadlane, kes on tegelenud mh delfiinide ja vaalade uurimise ning kaitsega. Ta on kirjutanud mitmeid populaarseid raamatuid loomade elust.

Iga inimese kohta elab maakeral 200 miljonit putukat. Kõik kohad kubisevad putukatest – neid on metsas ja niidul, ojas ja pargis. Neid elab kuue tuhande meetri kõrgusel, sügavates koobastes, ristimisastjates, arvutites ja morsa ninasõõrmetes. Putukad on hoopis teistsuguse kehaehitusega kui inimesed – nende keha katab skelett, mis toimib kui turvis, ja neil võivad olla kõrvad põlvedel, silmad peenisel ja keel jalatalla all. Ehkki nende aju on seesamiseemne suurune, suudavad nad nägusid meeles pidada. Lisaks on putukatel meeletu paljunemis- ja kohanemisvõime. Aga kuigi putukaid on palju, kahaneb nende arv drastiliselt. Kui inimeste arv maakeral on viimase neljakümne aastaga kahekordistunud, siis putukate hulk on samal ajal poole võrra kahanenud. Ilma putukateta saavad inimesed ja loomad hukka. Putukad muudavad närbunud taimed, sõnniku ja surnud loomad viljakaks mullaks. Nad tolmeldavad lilli ja on teiste loomade toit. Nad on hammasrattad, mis panevad maailma pöörlema. AnneSverdrup-Thygeson (snd 1966) on bioloog, töötab Norra Maaülikoolis ja on palju aastaid putukaid uurinud. Selles raamatus saab lugeda sellest, mis teda putukate juures vaimustab ja miks meil tuleks neid taibukaid olevusi paremini hoida.