Книги, похожие на «Leila Tael-mikešin, Loojate mängud»

Ligi kaks aastat on möödunud ajast, mil Rebecka Martinsson klaaris arveid meestega, kes mõrvasid tema noorpõlvesõbra Viktor Strandgårdi. Nüüd on Rebecka haiguslehel ja tal on väga raske tollaseid sündmusi meenutada. Töö tõttu satub ta taas Kirunasse, kus äsja lapsepuhkuselt naasnud politseiinspektor Anna-Maria Mella on asunud uurima preester Mildred Nilssoni mõrva. Kuriteo jäljed on küll jahtunud, ent tõde hõõgub külas nagu tuli tuha all. Mõrvatud preester Mildred Nilsson oli feminist ja mässaja, kes oli pinnuks silmas nii oma ülemusele ja kolleegidele kui ka paljudele meessoost külaelanikele. Mildredi tulek pööras kõik senised võimusuhted pea peale, ta rajas naisvõrgustiku ja lõi kiriku maadele rännanud emahundi kaitseks sihtasutuse. Tänu Rebeckale jõuavad politsei kätte Mildredile saadetud ähvarduskirjad ja üks võigas joonistus. Ehkki Rebecka hoidub seekord sündmustesse sekkumast, lõppeb asi tema jaoks siiski veriselt. Åsa Larssoni eelmine Rebecka Martinssonist kõnelev romaan „Päikesetorm” ilmus kirjastuses Varrak 2015. aastal.

"Sild Tulevikku on sümbol, püüdlus ja kangastus, mis ikka eest kaob."Sild Tulevikku" on mõistujutt inimlikust ahnusest, noorte unistustest, kirest ja pettustest. Võimalik, et ka pettumustest. Kõige kaduvusest.Kolm noort maaklerit näevad oma elu võimalust petta tööandjat ja linnavalitsust; panna käpp peale näiliselt tühisele objektile, ent strateegiliselt tähtsa taristu juures, et see kunagi rahaks teha, kui kinnisvara silla ümber hinda läheb. Sestap teevad nad omavahelise salapakti, et jagada üks päev tulu.Peab vaid ootama, mil omavalitsus linnaosa arendusega alustab. Ent elu on pidevas muutuses ja nimesed muutuvad koos oma ihadega, nooruse unistused tuhmuvad… Kui kunagi ühendas neid ahnus, siis nüüd viib see neid lahku. Lõpuks hääbub viimnegi säde lootusele, ent enam ei saa tagasi pöörata, sest tee nõnda kaugele on olnud selleks liiga pikk, et kõigest loobuda. Oma plaanid prügikasti visata.Sild Tulevikku võiks olla Eestis või kuskil mujal, sest inimesed on kõikjal sarnased. Vähemalt oma himude poolest." Arvi Tapver

Suurt töörahvariiki muust maailmast eraldav raudne eesriie oli pärast Stalini surma küll veidi praotunud, aga kuuekümnendate aastate keskpaiku sulgus see jällegi. Umbseks konnatiigiks muudetud ühiskonnas hakkas vaba mõtte puudus aina enam elu halvama, kuni saabus periood, mis hiljem stagna-ajaks nimetati. Stagnatsioon tekkis ka Raudikul nagu iseenesest – aastad möödusid, inimesed vananesid ja harjusid keelt hammaste taga hoidma. Elati pilvise taeva all, mis küll pidevalt vihma ei lahistanud, aga ka haruharva päikest näitas. Paraku sedagi mitte kõigile. Ja siis tuli pilvevarjust lootusekiir…