Книги, похожие на «Leila Tael-mikešin, Loojate mängud»

Keegi ei pääse sellele saarele piisavalt lähedale, et näha nelja valvetorni ja elektriaiaga piiratud kuut hektarit eeskujulikku muru ning hoolikalt tasandatud nõlvasid, mille keskel asub ilmetu hoone – psühhiaatriahaigla patsientidele, kes valdavad äärmiselt salastatud teavet. Üksikpalatisse lukustatud erijärelevalve all läänetiiva 4. korrusel on hoolealune nr 5312, kes on hinnatud kõrge riskiga patsiendiks ja ravimeid täis pumbatud.Kuid patsienti nr 5312 eristab teistest üks oluline asjaolu – ta pole hull. Kui ta tahab ellu jääda, peab ta välja selgitama, missugused jõud ta haiglasse saatsid ja kes on valmis kõigeks, et ta elavate kirjast kustutada.

Islandil muusikuna töötavat Risto Lauri on kuluaarides nimetatud Eesti kirjandusmaailma uueks täheks, kelle jõuline stiil eristub tuntavalt. Risto Facebookis avaldatud mõtted hakkasid koheselt silma paljudele, neist sündis ka 2013. aastal kirjastuses SE&JS avaldatud raamat «Islandile. Teekond ja päralejõudmine.» Käesolev teos on mõtteline jätk esimesele raamatule, kuid seekord mahukam, julgem ja «tsenseerimata», sisaldades lugusid, mis on sündinud täiesti omalaadsest, mitte kedagi külmaks jätvast maailmanägemusest.

Keskkooliõpilased lähevad klassiekskursioonile väikesele saarele. Ühe teismelise jaoks jääb see retk aga viimaseks. Tapetu surma uurides põrkavad Vistrik ja Rita kokku erinevate sotsiaalsete pahedega, mis end korraliku pereelu fassaadi taha peidavad.

Need novellid räägivad Eestist pärit tüdruku Anna elust Londonis, leitud armastusest ja edasirännust mehe kodumaale Prantsusmaale. Vahepeal satuvad kummalistel asjaoludel Anna kätte tuntud professori märkmed, milles viimane plaanis kirjutada romaani oma 19. sajandil Inglismaale tulnud esivanematest. Annale ei anna märkmed rahu, ta otsustab kirjutada kadunud professori romaani valmis… omamoodi. Autor Mare Grau: „Need lood on kummarduseks Londonile, millel oli väga tähtis osa minu kujunemises. London on mulle teine alma mater, nagu Tartu ülikool oli esimene. Samas on mu lood võõramaalasest, kes on Londonis siiski vaid külaliseks paljude teiste võõramaalaste seas. Kuivõrd saab ta seal lõplikult koduneda? Ent kas ta lapselapselapsed enam üldse mäletavadki, kust nende esivanem on tulnud – võõrana nende maale? Need lood on omamoodi teekond, rännak iseeneseks saamise poole, matk läbi keeltepadriku. Need on ka kummarduseks Prantsusmaale, minu uuele kodumaale, ja mälestusmärgiks Vanale Euroopale, rääkides sellest, et me kõik oleme ühesugused inimesed sõltumata sellest, kus ja milllal me oleme sündinud. Vanad dokumendid aegade hämarusest kõnelevad meiega, kui osata neid leida ja kuulata.”