Книги, похожие на «John Scalzi, Lõhenenud inimkond. Sari "Sündmuste horisont"»

Maniakkide Tänava romaanivõistlusel esiletõstetud teos on kui meeletu postmodernne kompott, milles segunevad õuduskirjandusest tuttavad öised surnuaiad, veri, soolikad ja mootorsaed, punkkultuurile omane õhustik, vaimukas ja kaasahaarav jutustamislaad, hoogne stiil ning moodsale linnafantaasiale omane maagilis-realistlik element.

Romaani esimese osa tegevustik viib lugeja 26. sajandi keskpaika, mil inimesed on jõudnud koloniseerida märkimisväärse osa meie galaktikast. Kõigile uuringutele vaatamata pole teadlased suutnud leida peale inimese ühtki teist mõtlevat organismi, kuigi arheoloogilised kaevamised Linnutee eri paigus nende kunagisele sealviibimisele viitavad. Ühel päeval saab aga Maal asuv instituut teate, et ühelt kaugelt planeedilt nimega Sofia on leitud kindlaid tõendeid sealse liigi olemasolu kohta – kohapeal uurimist teostav ksenoarheoloog saadab Maale uurimiseks raseda kohaliku neiu. Kuid sellest on aimu saanud ka tumedad jõud, kes soovivad hinnalist geenimaterjali iga hinna eest enda valdusse saada. Teadlasel Karl Harakul õnnestub tüdruk tagaajajate käest päästa ja algab pingeline tagaajamine mööda kaugeid planeete, mille käigus ilmneb rohkelt ootamatuid pöördeid ning avastusi.Peeter Helme on eesti kaasaegses kirjanduses kindlalt kanda kinnitanud. Temalt on ilmunud kolm romaani „Puudutus” (Verb 2007), „September” (Pegasus 2009), „Varastatud aja lõpus” (Tuum 2011), rohkelt esseid, arvustusi, novelle ning luuletki. Hinnatud kirjanduskriitikuna on ta mitmete kirjandussaadete juht raadios ning Eesti Ekspressi kirjandustoimetaja.

See juhtub mitme sajandi pärast. Siis, kui viimase inimese viimase hingetõmbeni on jäänud tuhat aastat. Niko elab Berliinis. Tal on korter ja mõned sõbrad. Ta veedab oma päevi mängides, süües ja magades. Ta on täiesti normaalne inimene. Samasugune kui kõik teised selles tulevikus, kus masinad hoolitsevad inimeste nagu oma vanadekodus elavate vanemate eest. Selles vaikelus, kus inimestel pole enam funktsiooni, on midagi väljakannatamatut. Paljud löövad käega, ent Niko ootab, teadmata täpselt mida. Kõik muutub, kui ta näeb sajanditevanust filmi „Terminaator 2”, mille painajalik nägemus inimkonna tulevikust ei lase tal enam oodata. Niko sukeldub Vanasse Kultuuri, et kogeda eluiha nagu möödunud lugude kangelased. Ent uued läbielamised viivad ta vaimse kokkukukkumise äärele. Kui Niko kohtab Verat, näib talle, et on viimaks leidnud tähenduse ja õnne. Aga see on kõigest lõpu algus. Meie kõigi jaoks.„Viimased tuhat aastat” on stsenarist Andris Feldmanise debüütromaan. 200 lk

Engelsforsis on lõpp lähedal. Gümnaasiumi võimlas toimunud tragöödiast on möödunud vaevalt kuu, aga Väljavalitud ei saa mahti hinge tõmmata. Peagi lendab nende maailm taas uppi. Küsimused saavad vastuse. Saladused paljastatakse. Truudus pannakse proovile. Aeg hakkab otsa saama ja Väljavalitud saavad olla kindlad vaid ühes – kõik muutub.“Võti” on Engelsforsi noortetriloogia kolmas osa. Esimesed raamatud “Ring” ja “Tuli” on osutunud nii kriitikute kui ka lugejate seas väga menukaks, ja seda mitte ainult Rootsis. Neid loetakse juba kolmekümnes riigis ja õige pea on oodata ka raamatutel põhinevat filmi.664 lk

Turu linnas asuva baari põrandal lebab kuulidest puretud laip: vihatud ja kardetud kohalik pätipealik on surnud. Oranži mütsiga püstolikangelane lahkub sõnatult.Kolm aastat hiljem kohtab eradetektiiv Jussi Vares suvefestivali melus vana tuttavat, ekspolitseinik Eero Prännit, kellel on lahendamata jäänud kuriteo kohta värsket teavet. Seejärel kaob Pränni nagu tina tuhka.Segapundart lahti harutades kogeb ja näeb Vares nii mõndagi. Saatuslikku performance’i-kunstnikku, gangsteritriot Kurikka külast, grillipidu, kus maisitõlviku asemel kasutatakse käsigranaati. Ja väga õrnas kohas on neli sentimeetrit jääkülma terast.Reijo Mäki Varese-sarjas on varem eesti keeles ilmunud „Kolmeteistkümnes öö” (2005), „Kollane lesk” (2006), „Hard Luck Cafe” (2007), „Aprillitüdrukud” (2009), „Kolme jalaga mees” (2012), „Šerif” (2014) ja „Indiaanlane” (2016).