Книги, похожие на «John Scalzi, Lõhenenud inimkond. Sari "Sündmuste horisont"»

Enn Vetemaa 1967 a. ilmunud Pillimees on tema teine lühiromaan peale Monumenti (1965). Suuresti jätkab autor tellimuskunsti ja ühiskonnakriitilisuse teemal. Romaani peategelane kirjutab oma õpetaja kohta hävitava artikli ning elab seda raskelt üle tegeledes enesepõletamise ja -haletsusega. […]Aga mina ei ole ju marionett! Ja tema – kaugeltki mitte Suur Traaditõmbaja!… Miks ma nii üldse mõtlen? Jutus, tema jutus on oma loogika küll. Kindlasti on Karrikul parem, kui mina teda ründan. Parasjagu leebelt, ja mitte ka liiga leebelt. Aga siiski, siiski – midagi on selles kõiges viltu, ma tunnen seda. Südamega tunnen. Ei, ma parem siiski ei astu Karriku vastu välja.[…]

Kunstnikust kirjaniku Toomas Vindi kogumik „Kunstniku elu“ sisaldab jutte ja mälestusi, mille ainestik tuleneb nii meie igapäevasest elust kui ka kunstimaailmast, mida autor ise läbilõhki tunneb.„Kunstniku elu“ on Toomas Vindi kahekümne esimene raamat.Viimaks, kui olin lõplikult otsustanud häirivatest pükstest lahti saada, need ihuvärvi pealt maha pesta, helises uksekell ja ateljeesse vajus Kunstnike Liidu sekretäri Heinz Valgu juhtimisel salkkond prantslasi. See oli väliskülalistele läbiviidav nomenklatuurne meelelahutusprogramm – näidata, kui tublilt ehtsad ja elusad nõukogude kunstnikud tööd teevad. Meie ateljee asus Kunstihoones ja seetõttu olime taolisteks üritusteks kerge saak. Prantslased uurisid esmalt huviga, kuidas nõukogude kunstnikud välja näevad, seejärel uudistasid, mida nad teevad ning vahtisid nii lähedalt kui ka kaugelt mu valmivat maali.Ootamatult ütles Aili: „Kuule, sellele figuurile teksad ikka ei istu, äkki sa võtad need tal jalast.“„Paistab, et sul on tuline õigus,“ tähendasin ma kukalt kratsides, tegin lapi tärpentiniseks ja pühkisin hommikul maalitud teksad maha. See võttis aega mõnikümmend sekundit, misjärel kõlas ateljees üksmeelne ahhetus. Maali esiplaanil seisis nüüd palja ümariku tagumikuga naine.Katkend raamatus sisalduvast autobiograafilisest novellist „Näitus Pariisis. Montparnasse’il.“

Janar leiab ennast abituna metsarajalt. Ta püüab mõelda kõigest muust, kui sellest, miks ta seal on. Kogu maailm avaneb uue nurga all ja sündmused kihutavad sireenide saatel edasi. Janar on kui kõrvalvaataja, kes esialgu ei aimagi, et tal on selles loos peaosa mängida. Varsti taipab ta, et on libisemas tagasi kibedusse, kust äsja iseseisvununa välja rabeles. Kas ta suudab uuesti jalule tõusta? Kas ta suudab oma sisemise deemoni lepitada? Jüri Järve, 12. a. ratastoolis, Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu juhatuse liige: Minu teada on antud romaan Eesti kirjandusmaastiku esimene tõepärane ja elutruu raamat liikumispuudega inimeste igapäevaelust. Oleks justkui oma elulugu lugenud. Soovitan kõigile, et paremini mõista hättasattunu hingeelu. See on Taavi Kanguri (1974) teine romaan. Esimese teose eest pälvis autor Tänapäeva 2010. a. romaanivõistlusel II koha.

Ühe Islandi kooli õpilased matavad maha ajakapsli, millesse panevad oma kirjad tulevikuennustustega. Kümne aasta pärast kaevatakse kapsel välja, et võrrelda laste prognoose tegelikkusega. Ja selgub, et ühes kirjas on ennustatud kuue ainuüksi initsiaalidega tähistatud inimese surma … Seda veidrat ja esialgu pealtnäha naljakatki lugu määratakse uurima ebasoosingusse langenud politseinik Huldar.Samal ajal leitakse ühe maja aiast inimese kämblad ja varsti tapetakse võikal kombel ka selle maja omanik. Tema nimetähed langevad kokku ühes tulevikuennustuste kirjas surema määratud inimese initsiaalidega. Ja sellele järgnevad uued surmad. Nüüd on asi naljast kaugel. Ohvrite arvu kasvamist on vaja iga hinna eest vältida.Kirja kirjutas koolipoiss ja seetõttu kaasatakse asja uurimisse lastepsühholoog Freyja. Rööbiti pingelise politseijuurdlusega kulgeb ka Freyja ja Huldari keerulise armusuhte lugu. Ja vahel näib, et mõlemad on lootusetult ummikusse jooksmas.Tuntud krimikirjaniku Yrsa Sigurðardóttiri järjekordne põnevusromaan on haarav nagu kõik teisedki tema raamatud. Eesti keeles on kirjastus Varrak senimaani avaldanud neli Sigurðardóttiri romaani. See on teine raamat Freja ja Huldari tegemistele pühendatud sarjast, sarja esimese raamatu „Pärand” võtsid lugejad soojalt vastu.

"On 1939. aasta september, Teise maailmasõja esimesed nädalad. Poolast saabub Ungari piirile massiliselt põgenikke. Suures segaduses läheb kaduma kolm Punase Risti veokit koos sõdurite ravimiseks mõeldud morfiini ja kokaiiniga. Budapestis upub samal ajal tundmatu noor naine ujula basseini. Kaks juhtumit, kaks uurijat: üks neist erru läinud legendaarne detektiiv Sándor Nemes, teine raamatust „Budapest noir“ eesti lugejatele juba tuttav kriminaalajakirjanik Zsigmond Gordon. Nende teed viivad üha lähemale nii teineteisele kui ka kõige kõrgematele ringkondadele.„Patune Budapest“ ei ole „Budapest noiri“ otsene järg, kuigi peategelased – Budapest ja Gordon – on enam-vähem samaks jäänud. Maailm nende ümber on aga muutunud. Gordoni lähedased on surnud, ära sõitnud või just lahkumas, neist on alles veel vaid mõned jäljed: palmipuudega särk, romaanikäsikiri, sahvritäis eksperimentaalmoose või üllatuskülaline uksel. Päris kohv, tubakas ning isegi kartul on defitsiitne kaup ja mooside hapu mekk ei ole enam ammu ainult maitseküsimus.Terve ungari maailm on süngem kui veel paar aastat tagasi, inimestele on jäänud üha vähem vabu valikuid. Juudiseadused represseerivad haritlasi, fašistlikud jõugud tegutsevad oma äranägemise järgi ja kunagised punatimukad töötavad nüüd riigi teenistuses ülekuulajatena. Härrasmehe võõba all peituvad tihti alatud kurjategijad ning nende võimujanu ja rahanälg on piiritu. Poliitiliste mängude raha tuleb salajastes eliit-kaardiklubides mängitavast bakaraast ja narkourgastes tarvitatavatest uimastikogustest. Kõik need hukatuslikud mängud on ebaseaduslikud, aga „Millal on siin riigis midagi tegemata jäetud sellepärast, et see on keelatud?“Uudised ei ole enam pühad, vaid tsenseeritud, arvamustest rääkimata. Kus on siis sellistel jõhkratel aegadel tõde? Ühe kangelasliku ajakirjaniku käes? „Teie, uurijad, räägite alati objektiivsest tõest. Ma ei saa aru, kust te seda õppinud olete. Objektiivset tõde pole olemas. Kõigil on oma tõde. Teil, teistel, kõigil! Mina ei saa avaldada mingit tõde. Parimal juhul saan kirjutada sellest, mis juhtus.“Vilmos Kondor on pseudonüüm, autor ei soovi avalikkusele oma tegelikku identiteeti paljastada. Ta ei osale Ungari kirjanduselus, annab harva intervjuusid ja ka siis ainult meili teel, ning suhtleb kirjandusmaailmaga oma kirjastaja kaudu. Kõik, mida temast teame, on pärit tema raamatute kaanetekstidest: ta on õppinud Szegedis ja Pariisis, sai keemiainseneri diplomi, õpetab praegu matemaatikat ja füüsikat ühes Lääne-Ungari linnas ning elab väikeses külas koos oma kaksikutest tütarde, koera ja jahipistrikuga.“Patune Budapest” on viieosalisest krimisarja “Budapest noir” teine raamat. Eesti üks tuntumaid krimikirjanduse eksperte Jaan Martinson asetas sarja esimese raamatu «„Budapest noiri“» oma 2019. aasta lemmikkrimkade edetabelis kõrgele kuuendale kohale.