Книги, похожие на «John Scalzi, Lõhenenud inimkond. Sari "Sündmuste horisont"»

"Kuni ühe külma detsembripäevani on Laurie veendunud, et armastust esimesest silmapilgust pole olemas. Veendumus püsib hetkeni, mil ta silmab läbi bussiakna Seda Meest. Nende pilgud upuvad teineteisesse … ja siis paneb buss uksed kinni ning sõidab edasi.Laurie teab, et nad ei kohtu enam kunagi, aga juba järgmisel peol tutvustab Laurie’ parim sõbranna Sarah talle oma eluarmastust. Kes on loomulikult See Mees.Üks päev detsembris saadab Laurie’t, Sarah’t ja Jacki läbi armastuse, südamete murdumise ja sõpruse kümme aastat, vormudes liigutavaks armastuslooks.Josie Silveri debüütromaan „Üks päev detsembris“ on saanud Sunday Timesi ja NY Timesi bestselleiks ning tõlgitud enam kui kahekümne viide keelde."

Viimane kord, kui sulle head ööd soovin, ei tea ma, et see on viimane kord. Kui oleksin teadnud, siis oleksin pannud hüvastijättu rohkem energiat. Aga mina ütlen, et lähen vist Ivani juurde magama. Sina ei vaidle vastu. Lased mu minema, pilk ekraanil, mina lähen, lähen, kõige viimast korda lähen sinu juurest ära. Arvan, et me näeme hommikul. Me ei näe. Me ei näe enam kunagi.Ühel hommikul leiab Carolina oma mehe voodist surnuna. Naine jääb väikese pojaga üksi ja on sunnitud alustama täiesti uut elu, vaadates samal ajal tagasi elule, mida elas seni.„Loodame parimat“ räägib ühe armastuse puhkemise, arengu ja ootamatu lõppemise loo kahe paralleelse narratiivina. Üks lugu räägib kahe noore inimese armumisest ja nende suhte arenemisest, teine – peategelase püüdest oma leinaga toime tulla. See on liigutav kokkulepe surma, kuid ka eluga: armastuse ja lapsevanemaks olekuga, moodsa suhte ja selle halastamatute ootustega. Lugeja saab jälgida Carolina elu kümne aasta jooksul, armumist ja leina, elu, mis vaatamata rangele plaanile otsustab olla hoopis midagi muud.Carolina Setterwall on sündinud 1978. aastal Rootsis Salas. Ta on õppinud meediat ja kommunikatsiooni Uppsalas, Stockholmis ja Londonis. Ta elab koos pojaga Stockholmis. „Loodame parimat“ on tema esimene romaan.

„Salaelud” sisaldab aastatel 2010–2018 kirjutatud novelle ja miniatuure, osa on varem avaldatud ajakirjanduses, suurem osa seni avaldamata. Täpses ja tihedas naiselikus käekirjas käsitleb autor oma proosaloomingus läbivaid teemasid, nagu mälu, juured, reetmine, kaotusvalu ning habras joon tõeluse ja väljamõeldise vahel.Tõlkija taustaga kirjanik Kai Aareleid on varem avaldanud romaanid „Vene veri” (Varrak, 2011) ja „Linnade põletamine” (Varrak, 2016), luulekogud „Naised teel” (EKSA, 2015) ja „Vihm ja vein” (EKSA, 2015) ning novelle, luulet ja artikleid ajakirjanduses. Novelli „Tango” eest pälvis ta 2013. aasta Friedebert Tuglase novelliauhinna, mõlemad tema romaanid on kandideerinud olulistele kirjandusauhindadele. „Linnade põletamine” on tõlgitud mitmesse võõrkeelde.

„Le Rhino” on koomilises võtmes kirjutatud lugu noorest naisest, kelle ta kallim ootamatult maha jätab, misjärel kogu naise maailm variseb põrmu. Üsnagi veidratel asjaoludel satub ta mõne aja pärast kohta nimega Le Rhino – harjumuspärasest sootuks teise keskkonda, omamoodi imedemaale, kus tema kaaslasteks saavad isikupärased ja värvikad tegelased. Koos jagatakse nii suuri kui ka väikeseid rõõme, aga ka muresid. Tänu uutele sõpradele hakkab muutuma peategelase senine mõtteviis, kuni muutub kogu tema suhtumine maailma, inimestesse, armastusse ja iseendasse – mõistagi positiivses suunas.Raamatut iseloomustavad mõnus huumor ja lustakas ning mänguline jutustamisstiil, tänu millele mõjub teos äärmiselt kaasakiskuvalt ja tujutõstvalt. Naerukohad on tagatud!„Le Rhino” on Liisi Õunapuu (snd 1986) debüütromaan, mille käsikiri leidis äramärkimist Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaani­võistlusel. Lisaks kirjutamisele tegeleb Liisi joogaga, õpib nüüdistantsu ning omandab tarkusi, mis õpetavad oma õnne eest vastutama ja elust rõõmu tundma. Ta usub siiralt, et huumor päästab maailma.