Книги, похожие на «Оскар Лутс, "Litteraria" sari. Oskar Lutsu päevikud aastaist 1915-1916 (I) ja 1917-1919 (II)»

Rowan Atkinson on üks meie ajastu säravamaid koomikuid, kelle talent ja sarm on võitnud miljonite südamed. Eesti telepublik tunneb teda eelkõige Mr Beani rollis, lisaks on ta vaatajaid naerutanud ajaloolise komöödiasarjaga „Blackadder“ ja James Bondi parodeeriva filmisarjaga „Johnny English“. Kuid kas teadsite, et oma pika karjääri jooksul on ta avaldanud muusikat, näidelnud teatrilavadel ning mänginud ka surmtõsist detektiivi?Raamat vaatleb Atkinsoni eluteed tema loomingu kaudu. Siin on lennukat vallatust, teravmeelset huumorit ja tabavaid rollide kirjeldusi.Algselt 1998. aastal ilmunud teos on läbinud põhjaliku uuenduskuuri. Autor on spetsiaalselt eesti lugeja jaoks juurde kirjutanud kolm uut peatükki ning teksti oluliselt kohendanud ja ajakohastanud.

2013. aasta oktoobris sundis India piirivalvelaev endale alluma laeva Seaman Guard Ohio, mis kuulus piraatidevastast laevakaitseteenust pakkunud ettevõttele AdvanFort. Laeva pardal oli 35 meeskonnaliiget ja laevakaitsjat, kellest 14 olid Eesti kodanikud.Mõni päev hiljem sai Tamil Nadu osariigis alguse enam kui neli aastat kestnud kohtuprotsess, mille vältel hoiti laeva pardal viibinuid vangistuses kokku kaks aastat ja neli kuud. Ülejäänud aja peeti eri riikide kodanikest laevakaitsjaid Indias kinni. Koju pääsesid mehed alles 2017. aasta detsembri alguses.Käesolev raamat on esimene „laevakaitsjate saagast“ kirja pandud lugu, algusest lõpuni. Üks laevakaitsjatest oli mees nimega Dmitri Pappel, kes oma erakordsel teekonnal päevikut pidas. See on eelkõige tema lugu.Ajakirjanik Rain Kooli abiga haaravaks raamatuks vormitud jutustus räägib piraatidevastasest võitlusest ja petturfirmast, kirevast ja kaootilisest Indiast, erinevate komberuumide põrkumisest ning inimelu haprusest. Vangipõlve kirjeldav päevik sisaldab nii teravaid tähelepanekuid, ränki olukirjeldusi, frustratsiooni kui ka pisarateni naerma panevat koomikat. Ennekõike aga räägib see raamat inimese võimest saatuse dramaatilistes keerdkäikudes muutuda ja leida arengutee ka kõige rängemates proovilepanekutes.

Kõikide loomade saadik ja tuhandete loodusesõprade lemmik Aleksei Turovski palus panna siinsele portreeraamatule justnimelt selle pealkirja, mis kaanel seisab.Kui niiöelda tavaline inimene räägib võimaluse korral suurima hasardiga iseendast, siis lapsepõlvest peale tulihingeline zooloog pajatab parima meelega ikka loomadest. Oma kahe-, nelja- ja paljujalgsetest lemmikutest seiku, tõiku ja meenutusi vestes vaatab tuntud, tunnustatud ja ülipopulaarne zoosemiootik, entomoloog, parasitoloog, paleontoloog, mütoloog ja etoloog Aleksei Turovski otse silma kõige põnevamale – inimesele liiginimega homo sapiens. Lubades sama suuril silmil vaadelda ka ennast kui selle liigi esindajat, kelle eluhoiak vormub lihtsaks lauseks: „Mul on huvitav.“

„Peaeesmärk, mille nimel olen viimased ligi kolm aastat võidelnud, jätta maha endastmingi jälg, on täidetud,” tõdeb Urmas Sõgel (1952-2019) oma mälestusteraamatu vähemkui aasta enne surma kirjutatud epiloogis.Kuigi Sõgeli memuaarid on tõesti väga isiklikud ning autor võib olla kohati väga armutu –ka oma lähedaste, eelkõige aga siiski iseenda suhtes – on see teos siiski midagi enamatkui ühe inimese püüe jätta endast maha mingi jälg.„Sõgelite saaga” on väärtuslik lisandus juba ilmunud Eesti NSV juhtkonda või sellelähedusse kuulunute mälestustele. Täpsemalt: see annab hea sissevaate võimuladvikuvõsukeste ja 70ndatel karjääri alustanud parteilaste ellu ja mõttemaailma. Urmas Sõgeltoob raamatus ära ka väljavõtteid oma vanemate kirjavahetusest. Nende ja autori isiklikemälestuskildude kaudu saab lugeja nõnda ka ülevaate tema isa, kurikuulsakirjandusideoloogi Endel Sõgeli (1922-1998) elust ja kompromissitult kommunistlikustilmavaatest.Kuid eelkõige on „Sõgelite saaga” sissevaade 1970ndatel karjääri alustanud komparteilaseelusaatusesse – oli see ju põlvkond, kelle karjäärivalikud suuresti ei teostunud, kes pidiend 1980ndtate lõpul ümber häälestama ning uute oludega kohanema. Mõni kohanesparemini, teine halvemini – ka kaasteeliste elusaatusele heidab Sõgel oma lobedas jarahvalikus keeles kirja pandud memuaarides pilgu.Mis öeldust on tõsi, mida mäletavad Sõgeli sõbrad, tuttavad ja vaenlased teisiti, jäägu igalugeja enda otsustada. Kokkuvõttes on aga hea, et Urmas Sõgelil jätkus eluõhtulkindlameelsust enda elutee kirja panna: meenutuseks vanadele, õpetuseks – aga enamgiveel vist suisa hoiatuseks – noortele.