Книги, похожие на «Elsbet Parek, "Litteraria" sari. Minu koolipõlve Tallinn 1916-1922»

Esimene ja ainuke autobiograafia, milles elav legend Elton John räägib ausalt ja avameelselt oma erakordsest elust, selle tõusudest ja langustest, mis jätavad häbisse ka kõige hullemad Ameerika mäed, ning hullumeelsest elustiilist, nagu seda võib näha hiljuti linastunud filmis „Rocketman“.Arglik poiss nimega Reginald Dwight kasvas üles Londonis Pinneri linnaosas. Ta kandis Buddy Holly prille ja unistas, et temast saab kunagi kuulus poplaulja. Esimene tõeline läbimurre sündis kahekümne kolme aastaselt Ameerikas, kus ta jahmatas publikut erkkollaste traksipükste, tähemustrilise T-särgi ning tiibadega saabastega. Kuid tema muusika raputas neid veelgi enam. Elton John oli saabunud ja muusikamaailm oli muutunud igaveseks.Eltoni elu on olnud dramaatiline, selles leidub nii sügavat valu ja kaotust kui ka silmipimestavaid triumfe: alates kõige esimestest tagasilükkamistest kuni peadpööritavate tõusudeni edetabelite tippu; enesetapukatsest Los Angelesi villa basseinis kuni diskotamiseni printsess Diana ja kuninganna Elizabethiga; manipuleerivast emast ja külmast isast sõpruseni John Lennoni, Freddie Mercury ja George Michaeliga, heategevusliku aidsifondi asutamisest kuni Broadway vallutamiseni „Aida“, „Lõvikuninga“ ja „Billy Elliottiga“. Kõige selle varju peidetud alkoholism, narkosõltuvus ja veel muudki.See raamat on soe, avatud ja avameelne ning Elton ei hoia midagi tagasi. Ta kirjutab varjamatult oma kirgedest ja muredest ning sellest, kuidas armastus ja suhe David Furnishiga ning isakssaamine aitas tal muuta oma elu.

Värvikas ja humoorikas tagasivaade nõukaaega, kus poeletid olid tühjad, valitses defitsiit ja talongimajandus. Vana Tallinna liköör oli „kõva valuuta“ ja vajalikke asju tuli hankida tutvuste kaudu. Sel ajal oli hinnatud ametimees varustaja, kes kasvõi läbi tule ja vee kõik tööks vajalikud materjalid kohale pidi toimetama. Elukogenud varustaja muhedad memuaarid varustamise „peenest kunstist“ ja nõukaaja groteskidest.

Mis teeb inimesest kõike-jõuda-tahtva rabeleja? Kuidas sellise inimese elutee on alanud? Kati Murutar kaevus oma suure talu ja pere pidamise kõrvalt mälu sügavaimatesse soppidesse. Sealt ilmus hoolikalt ära unustatud lugusid, mis jahmatasid ka kirjanikku ennast. Nii näiteks tavatses ta ema, kaunis üksikemast tohtriproua viia patsientidelt meeleheaks saadud assortiikarbid müüki ühte turuputkasse, kuni ühest karbist välja ilmnud tänukaart koos kahekümne viie rublaga tõi paksu pahanduse. Õhtuti unistas ema „siit pääsemisest” ja hoidis sidet välismaale-mehele-agentuuridega. See oli ajastu, millesse 1967. aastal sündinud Kati paratamatult sattus. Ka selles nõuka- ja stagnafarsis said tüdrukud orgasme ja maalisid, õppisid suitsetama ja tantsisid, hoidsid emadele pöialt, et emadel ometi kord järgmise meheprooviga õnne oleks, ja läksid lõpuks, vähem või rohkem õnnestunult, lühemaks või pikemaks ajaks mehele. Oli koolikiusamine ja kompleksid, laste intriigid ja sõprused. Kõige selle all oli aga teadmine, et oled ema „projektilaps”: sinu ilmaletuleku eesmärk oli päitseisse saada mees, keda sina alati igatsema ja häbenema jäid, sinu isa. Võibolla isapingete maandamiseks saigi alustatud see peadpööritav tublilapse karussell balletikool-kunstiring-laulukoor-näitestuudio, või olid need lihtsalt „töödiku geenid”?