Книги, похожие на «Elsbet Parek, "Litteraria" sari. Mälestusi Pärnust 1944-1949»

"Unenäos oli suure kirjutuslaua taga istunud mees, kelle väljanägemine polnud üldse selline, nagu olime harjunud teda nägema viimati teleris või fotodel. Laua taga istus palju noorem, umbes neljakümneaastane kirjamees, tumedad lainelised juuksed kammitud üle pea. Tema ninal olid õhukesed metallraamiga prillid, nägin lohkuvajunud põski, ta tundus olevat kõhnavõitu, õigem oleks öelda, mees parimas kaalus. Tunne oli ülev, ma istusin vastamisi eesti vaimukultuuri tippu kuuluva inimesega.Ta oli küll välimuse järgi noorepoolne kirjanik, ent ta küsimustes tajusin mitte algaja reisikirjaniku, vaid küpse poliitiku haaret ja murelikkusega täidetud tõsidust. Järjekordne kinnitus, et füüsiline keha võib siinpool küll tegevuse lõpetada, aga inimhingede omavaheline suhtlemine, ka teispoolsusesse rännanutega ei lõpe kunagi.""Kohtumine Lennart Meriga" on Aili Paju pihtimus kevadest 2014. See on dokumentaalteos, kus põimuvad lüüriline loodustunnetus ja sotsiaalne närv. Teose teljeks on aga ere ilmutuslik unenägu, kus autor kohtus president Lennart Meriga ja vestles temaga teemadel, mis puudutavad eesti rahvast kõige sügavamalt.

Miks just raamat? 40. sünnipäeva puhul korraldas Peeter Volkonski Illegaardi kohvikus näituse “Minu ja minu sõprade asjad”, mis on nüüdseks unustusehõlma vajunud. 50. sünnipäeva puhul korraldas ta Vanemuise kontserdimajas kontserdi, mis jäi tehnilise apsu pärast linti võtmata. Niisiis mõtles ta, et 55.sünnipäeva puhul võiks olla raamat, sest raamat jääb kusagil ikka alles, näiteks Ameerika Ühendriikide Kongressi Raamatukogus, kus on tallel isegi kõik “Harju Elu” numbrid. Miks selline pealkiri? Peeter Volkonski sobras vanades paberites, leidis mõne loo, mis kunagi ammu isegi avaldatud, mõne, mida kunagi esitatud ja mõne, millest ta isegi ei aimanud, et see veel alles on. Seejärel istus ta tugitooli, kirjutas ruudulisse kaustikusse mõne pildi juurde ja pani kõik kokku. Sai paras kompott. Ja kuna kõike selle komponente ühendavad kaaned, siis ei mõistnud ta paremat pealkirja välja mõelda, kui selle raamatu rahvusvaheline number.

Rüütel olla ei ole Eestis kerge olnud, ei aastasadu ega -kümneid tagasi. Mõnigi tahtnuks Rüütli kõrvaldada – vähemasti võimult. Selle õnnestumisel oli aga pettunuid kordades rohkem. Eesti rahvas hindas Arnold Rüütlit teistest poliitikutest enam nii ülemnõukogu esimehe kui vabariigi presidendina. Tema elu hõlmab ja peegeldab peaaegu tervet sajandit Eesti ajaloost kõigi selle tumedate ja helgete aegadega. Rüütel on elanud truu ja töökana mitte ainult koos oma rahvaga, vaid ka oma teadlasest abikaasaga. Sündinud 10. mail 1928 Saaremaal, alustas Arnold Rüütel seal ka oma põllumajandusega seotud karjääri, mis jätkus Tartus sovhoosidirektori ja põllumajandusakadeemia rektorina. Tema kõrge maine rahva silmis ja rahvusvaheline tuntus põhineb 16. novembril 1988 vastuvõetud suveräänsusdeklaratsioonil ja selle kaitsmisest alanud konfliktil Moskvaga, millest algas NSV Liidu lagunemine. Eesti kiirel arengul pärast iseseisvuse taastamist oli oma sotsiaalne hind. Ühiskond polariseerus edukuse alusel ning lõhe „esimese ja teise Eesti“ vahel kärises kriitiliseks. Vabariigi presidendina oli Arnold Rüütli missioon ületada lõhe ja hoida kestliku arengu kurssi. Kuid toetust ja aega jäi tal napiks… Paljudel on temast oma lugu rääkida, ta on pikki aastaid elanud meie seas ja silme all ning seepärast tundub, et teame Rüütlist kõike. Aga kas ikka teame? Raamat avab tema eluga seotud sündmuste põhjusi ja tagamaid.

Uus sari armastatud spordikuulsustest, kes olümpiakullani erinevatel põhjustel ei jõudnud või kes esindasid spordiala, mis olümpiakavva ei kuulunudki. Esimene raamat on Heino Lipust, mehest, kes oleks võinud olla mitme olümpia kangelane, kui kuri saatus ja võõras võim ei oleks kõigi aegade ühelt suuremalt kergejõustikutalendilt nii alatult ja aralt selle võimaluse võtnud.