Книги, похожие на «China Miéville, Linn ja linn»

Raamatus on kolm lugu, mida ühendab loodus. See, mis mulle on lähedane lapsepõlvest saadik ja millega kokkupuutumistest ka kirjutan. Tegu on peaaegu reisikirjadega, millest tuleb välja, et vahel pole olulist vahet käigul kodumetsa pliidipuude järele või käigul Uus-Meremaa metsa põliseid kauripuid vaatama. Oluline ja huvitav on ikka see, mida inimene oma retkel näeb, mõtleb ja mida selline retk temale tähendab. Kas meelelahutust, targemaks saamist või veel üht kinnitust oma ühtekuuluvustundele loodusega, metsaga, puude-põõsaste, lillede ja lindudega. Ja rõõmu, et midagi niisugust on ikka olemas ja muret selle pärast, kas ja kui kaua loodus, metsad ja niidud, milleta elu ei suuda ette kujutada, veel kestab. See rõõm nagu see muregi on paljudele meist ühine ja see annab lohutust. Ja isegi lootust.

„Nüüd siis on kirjanikud absoluutselt vabad!” röökis Usmer pimedusse ja tühjusesse. „Kirjandus on nüüd lõpuks ometi vaba kohustusest olla moralist, dissident, rahvavalgustaja, koduõpetaja, ajalooline mälu, dissident, seksuaalinstruktor, pastor, rahvuslane, internatsionalist, antikommunist, konspiraator, lipukandja, tulehoidja, saladuste laegas… Aga kirjandus ei oska saabunud vabadusega midagi peale hakata, kirjandus tunneb ennast armetult ja lindpriilt. Kirjandus on nagu masendunud töötatööline, kes pargipingil istudes vaatab, kuidas oma „Mercedeses” kihutab mööda koolivend, kes nüüd on metalliärimees või pornokinotööstur! Kurat! Parim kirjanik on surnud kirjanik! Aga meie jätame järele alles pärast letaalset lõpplahendust!”

Tüdruku nimi on Ellen Savinger ja ta on kolm nädalat kadunud olnud. Sam Berger kardab, et tüdruk on langenud sarimõrvari ohvriks, aga enamik tema kolleegidest Stockholmi politseis ei taha teda kuulda võtta – kuni laipa ei ole, ei ole ka kuritegu. Siis satub Sam kokku salapärase Nathalie Fredéniga, kes näib juhtumist üllatavalt palju teadvat. Päevavalgele tuleb lugu, mille peadpööritavalt käänulised harud on Sami eluga kokku põimunud. Äkitselt saab kütist jahisaak ja hämaral piirimaal ootab tõde, mida liiga paljud soovivad varjata.Arne Dahl on pseudonüüm, mille all kirjutab kriminaalromaane stockholmlane Jan Arnald. Tema töid on Rootsis, Saksamaal ja Taanis korduvalt pärjatud krimikirjanduse parima romaani auhinnaga. Eesti lugejale on ta tuttav romaanisarjaga Stockholmi kriminaalpolitsei eriüksusest, nõndanimetatud A-rühmast (raamatusarjas „Mirabilia“ on ilmunud 6 raamatut). Lisaks on Dahli sulest ilmunud neljast raamatust koosnev sari, mis räägib Euroopa rahvusvahelisest politseiüksusest Opcop.„Piirimaa” on esimene osa kolmandast sarjast, mille peategelasteks on uurijad Sam Berger ja Molly Blom. See tempokas ja kaasahaaravalt sugestiivne põnevik avab lugejale uue külje Dahli rikkalikus loomingus. Uue sarja raamatute tegevus väljub traditsioonilise politseitöö raamidest ning viib lugejad palju lähemale nii ohvritele kui ka mõrvaritele.„Piirimaa“ on juba tõusnud rahvusvaheliseks bestselleriks ja sellest on saanud Arne Dahli edukaim romaan. Saksamaal on müüdud enam kui 150 000 ja Rootsis enam kui 100 000 raamatut. „Säravalt robustne stiil ja kohutav tempo, see raamat haarab teid esimesest reast alates ja ei lase enam kunagi vabaks.”–Peter James„Kui krimikirjanduses oleks magistriõpe, siis „Piirimaa“ peaks olema selle kohustuslik kirjandus. Mitte ilmaasjata ei nimetanud Rootsi üks suuremaid päevalehti seda romaani kõigi aegade parimaks Rootsi kriminaalromaaniks.“–Geir Tangen

Lugesin selle raamatu läbi. No ja mis ma oskan kosta. No ei tea kohe. Mõni lugu oli nagu natuke naljakas. Mõni ajas päris kõvasti naerma. Mõni lugu kippus väheke ropuks kätte, aga tuleb tunnistada, et jäi siiski elulisuse piiridesse. Üks lugu pani kaasa noogutama ja imestama, et kuidas ma küll ise sellistele praktilistele mõtetele pole tulnud. Päris mitmes kohas üllatusin, et muidu väga tõepärases loos astuti ainult tilluke sammuke reaalsuse piirist üle ning tulemus kohutas. Aga võib-olla on minu piirid lihtsalt kitsamad kui autoril? Kummaline on ka see, et autor minu nime kasutab. Algul olin pahane. Siis aga lõin käega – las kasutab, kui tahab. Ei viitsi nii tühiste asjade peale pahandada. Eks ma mõistan ka, et autori sooviks on palju raamatuid müüa. Ja kena pseudonüüm aitab ju sellele ainult kaasa. Pealegi on mu nimi väga huvitav. Ütleksin isegi, intrigeeriv: Lõuna-Eestist pärit vana perekonnanimi ja selle ees saksidelt laenatud eesnimi. Hakka või ise kirjutama. Armin Kõomägi

„Kosmose pikk vari“ on lugu kaevanduslaeva kapteni Kalle Moskari ohtlikust ja seiklusterohkest elust. Röövellikud korporatsioonid, tulnukad, uued tehnoloogiad ja nende ohud ning kosmilised kataklüsmid. Romaani tegevus toimub enamjaolt kosmoselaevades ja väikeplaneetidel ning tegemist on Eesti ulme ehk kõige kosmilisema teosega.