Книги, похожие на «Стивен Роули, Lily ja kaheksajalg»

Ajaloolis-poliitiline põnevik „Isevärki kalmistu asukad” jutustab sündmustest 20. sajandi Prantsusmaal, kulmineerudes 1968. aasta kevadsuvel toimunud Pariisi rahutustega. Kirju tegelaskonnaga romaani keskmes on Nõukogude Liidust põgenenud ajakirjanik ja 1917. aasta revolutsiooni järel Pariisi elama sattunud vene emigrandid.Vahetult pärast II maailmasõja lõppu asus Prantsusmaa territooriumil kümneid repatrieerimislaagreid, kus hoiti ajutiselt sõjapõgenikke ja väljarännanuid, keda nii vabatahtlikult kui ka sunniviisiliselt saadeti Prantsusmaalt Nõukogude Liitu. Stalin oli lubanud “amnestiat” kõigile emigrantidele ja kutsus neid kodumaale tagasi. Tagasipöördumisele ei järgnevat mingeid sanktsioone – see oli loomulikult vale. Paljud inimesed läksidki tagasi Venemaale ja kadusid seal jäljetult.Andrei Ivanov uurib oma uues romaanis inimhinge pimedaid soppe ning kompab madaluse ja ülevuse piire. Mismoodi saaks inimene vastastikuse umbusu, kahtlustuste ja hirmu õhustikus säilitada oma nime, tõelise eluloo, väärikuse ja tõe? Kuidas mitte reeta, mitte manduda ja mitte hävida?

Moll Flanders, tuntud eelkõige oma osavalt läbi viidud varguste tõttu, sündis Newgate'i vanglas ja oli oma väga vaheldusrikkas elus, mis kestis lisaks ta lapsepõlvele kolm korda kakskümmend aastat, kaksteist aastat hoor, viis korda abielus (millest üks kord oma vennaga), kaksteist aastat varas ja kaheksa aastat sunnitööline Virginias. Siiski sai ta viimaks rikkaks, elas ausat elu ja suri pattu kahetsedes.

Vanaema käib kaunile leedi Valeria Nethertonile peale, et too kohtuks hertsog de Laparde'iga. Tema isa võtab vastu kutse külastada hertsogi lossi ning plaanib oma jahiga Biarritzi seilata. Kuid ratsutamisõnnetus takistab teda ning Valeria tormakas poolvend Tony peab tema asemele astuma. Tony on aga kindlalt otsustanud näha nii uljast kankaani, nagu seda Pariisis tantsitakse, et veenab Valeriat kehastama kahtlase reputatsiooniga naist, et seda Biarritzis Moulin de la Meris vaadata. Nii seob Valeria end ohtliku ettevõtmisega, milles ta kaotab oma südame põnevale krahv de Savinile…

Enn Vetemaa 1967 a. ilmunud Pillimees on tema teine lühiromaan peale Monumenti (1965). Suuresti jätkab autor tellimuskunsti ja ühiskonnakriitilisuse teemal. Romaani peategelane kirjutab oma õpetaja kohta hävitava artikli ning elab seda raskelt üle tegeledes enesepõletamise ja -haletsusega. […]Aga mina ei ole ju marionett! Ja tema – kaugeltki mitte Suur Traaditõmbaja!… Miks ma nii üldse mõtlen? Jutus, tema jutus on oma loogika küll. Kindlasti on Karrikul parem, kui mina teda ründan. Parasjagu leebelt, ja mitte ka liiga leebelt. Aga siiski, siiski – midagi on selles kõiges viltu, ma tunnen seda. Südamega tunnen. Ei, ma parem siiski ei astu Karriku vastu välja.[…]