Книги, похожие на «Vanessa Diffenbaugh, Lillede keel»

Teos võitis 2011. aastal Soome tähtsaima kirjanduspreemia, Finlandia auhinna. 1986. aastal sõidab Moskva ülikoolis arheoloogiat õppiv soome tüdruk rongiga Moskvast Ulaanbaatarisse. Sõit kestab nädalaid, mõnes jaamalinnas on peatus mitme päeva pikkune. Tüdruk on ühes kupees 45-aastase palju näinud ja läbi elanud vene mehega, kes joob kõvasti viina ja üritab tüdrukut paaril korral õnneks võtta, aga on pigem ikka vene hing, tutvustab pikkades monoloogides oma keerulist elukäiku ja elufilosoofiat, mis samas iseloomustab hästi ka kogu nõukogude korra segaputru. Koos käivad nad ka linnu avastamas, mehe nõukogude elu tundmisest on tüdrukule palju kasu, eriti sihtpunktis Ulaanbaataris, kus tüdruk soovib näha kaljujoonistusi, aga selgub, et välismaalasi linnast välja ei lubata. Rongis ebameeldivaid hetki põhjustanud mees on Mongoolia absurdis siiski ainus päästerõngas, lausa kodune ja turvatunnet sisendav. Teos kirjeldab palju vene elu eripära, väga poeetilised on pakaselise ilma ja nõukogude absurdi kirjeldused.

Susan Branch ja Nick Lansing on kõrgseltskonna satelliidid, kelle elujärg sõltub jõukate sõprade heatahtlikkusest. Hetketuju ajel otsustavad nad abielluda ning nautida aasta sõltumatut elu, mida võimaldavad pulmadeks saadud tšekid ja mesinädalate veetmiseks pakutud häärberid. Abieluleppe juurde käib aga klausel, et teine antakse vabaks kohe, kui tekib väljavaade abielludes parem partii teha. Noorpaari õnn hakkab peale esimest Como järve ääres veedetud kuud murenema, kui nad on sunnitud kolima Veneetsiasse, kus egotsentriline ja silmakirjalik seltskond paneb proovile nende enesekindluse, väärtushinnangud ja armastuse. Sotsiaalne surve on nii tugev, et viib noored abielulahutuse lävele. Õnneks on ilmas tähtsamaid asju kui luksus ja lõbujanu, nende teadvustamine toimub aga läbi valu ja vaimse kasvamise.

Hiljuti vanglast vabanenud Mõrtsuk-Anders teenib leiba suurtele gangsteritele pisikesi tööotsi tehes. Tema elu võtab aga ootamatu pöörde, kui ta kohtub naispastoriga, kes on südames ateist ja kelle on kogudus just kantslist ära ajanud, ning kolmandajärgulise hotelli kodutu registraatoriga, kes peab elama peost suhu, sest ta vanaisa raiskas ära kogu tema päranduse. Kolmekesi ühendavad nad jõud, et viia ellu hulljulge plaan, mis põhineb Mõrtsuk-Andersi hirmuärataval kuulsusel ja erilistel oskustel. Plaan töötaks suurepäraselt, kui Mõrtsuk-Anders ei kipuks küsima – milleks see kõik? Kui Mõrtsuk-Anders pöördub oma eksistentsiaalsetes otsingutes juba Jumala poole, saavad kaaslased aru, et olukord on väljunud nende kontrolli alt. Jonasson laseb lugejal naerda ja end mõnusalt tunda, pakkudes samal ajal ainest sügavamaks järelemõtlemiseks. Jonas Jonasson on Rootsi ajakirjanik ja ettevõtja, kes tegi ühel hetkel elus kannapöörde ja hakkas kirjanikuks. „Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad (sekka ka mõni vaenlane)“ on autori kolmas romaan pärast maailmakuulsaks saanud raamatuid „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus“ (e.k 2012) ning „Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga“ (e.k 2014). Jonassoni raamatuid on välja antud neljakümne viies riigis ja müüdud üle kümne miljoni eksemplari.

TAGASIPILK KÄIDUD TEELETeekonna lõpul vaadatakse ikka tagasi ja meenutatakse teel läbielatut. Arvan, et mind lapsena kasvatanud vanaisa Alfred, eluaegne eesti keele õpetaja, võiks oma tütrepojaga rahul olla, sest tänu temale hakkasin juba nelja-viie aastasena raamatute ja kirjanduse vastu huvi tundma. Nii olengi läbi elu olnud kahe isanda teener: tehnika, mis andis leiva, ja kirjandus, mis tõi rõõmu ja rahuldust. Oma vanaisale Alfredile pühendan käesoleva raamatu nimiloo – ülevaate tema kodutalu käekäigust läbi aastakümnete, mis ilmub esmakordselt.Peale selle on siia raamatusse koondatud minu põhitöö kõrval kirjutatud lühiproosat, samuti ka paar viimastel aastatel ilmunud, aga ka mõned seni ilmumata lühilood. Novell „Udu teel“ on minu debüütteos, mis märgiti ära 1963. aasta „Loomingu“ novellivõistlusel, kannab tolle ajastu pitserit ja on ära toodud originaalkujul. Jutustusena loetav on ka filmistsenaarium „Tuuline saar“, mis sai 1977. aasta võistlusel II (tol võistlusel kõrgeima) preemia. Režissöör Veljo Käsperi muudetud stsenaariumi järgi valmis sellest „Tallinnfilmis“ 1982. aastal film „Pihlakaväravad“. Novelli „Päevast päeva“ kirjutasin oma toonase ettevõtte Venemaalt tulnud direktori kohta ja see tähendas mulle uue töökoha otsimist. Ka teised lühemad novellid on sündinud tõsielust. Nii et – head lugemist!

"Hüvastijätt" on triloogia kolmas raamat kirurg Toomas Hinnovi elust.Paljudele asjassepühendatuile võivad peategelase Toomas Hinnovi tagant paista tuntud arstiteadlase Arnold Seppo (1917-1980) elukäigu ja karakteri kontuurid. Seda autor ei eitagi, kuigi on tegelaskujude loomisel kasutanud ohtrasti kirjanikufantaasiat.Hüvastijätus jätkab Hinnov võitlust oma kliiniku eest ning püüab taasleida sidet oma nüüd juba suureks sirgunud ja kirurgiks pürgiva pojaga.Raamatule eelnevad «Siinpool paradiisi» ja «Provintsiarst».