Книги, похожие на «Friedebert Tuglas, Liivakell»

Keskealine Aliis on Prantsusmaalt koju tagasi tulnud ja oma elu uutesse rööbastesse juhtinud. Kuid ühel hetkel tuleb tal naasta lapsepõlvekoju – väikeasulasse, mida ta pole üle kahekümne aasta külastanud. Otsekui virvatulukesed meelitavad mälestused ta ohtlikule alale, kus peitub nii varjatud tundeid, aegunud kuritegusid kui ka võimalus leida tõeline armastus. Kõike seda muidugi siis, kui tal õnnestub toime tulla ootamatult kaela langenud elukoormaga.Müstikahõnguline, romantiline ja humoorikas „… kes pole kunagi söönud homaari“ on mõtteline järg Aliis Jõe 2017. aastal ilmunud teosele „Viimane laev“. Aliis Jõe on telerežissöör Elo Seliranna pseudonüüm.

40ndates aastates pereema elu muutub saatuslikult päeval, mil ta satub orjapõlve psüühiliselt väärastunud ema ja poja maja keldrisse. Pere ja politsei pingutustele vaatamata ei suudeta teda seitsme aasta jooksul leida. Ühel päeval õnnestub tal eneselegi ootamatult põgeneda. Sellest päevast seisab ta hoopis rängemate küsimuste ees: kas ja kuidas on võimalik taastada kaotsiläinud aastaid? Kas iseennast üles leida on enam üldse võimalik? Autorist: Marje Ernitsat (s.1948) on nimetatud eesti produktiivsemaks kirjanikuks ja nais-Kaugveriks. Lõuna-Eestis Kanepi vallas elav kunstnikuharidusega autor alustas kirjutamist alles vanemas keskeas, kuid on pälvinud tunnustust mitmel romaanivõistlusel.

Kõigest paarkümmend aastat tagasi sai Saaremaale nagu välismaalegi ainult spetsiaalsete lubade alusel, mille olemasolu kontrollisid nõukogude piirivalvurid tähelepanelikult nii Kuivastu sadamas kui ka Kingissepa lennuväljal. Igaks paadikasutuseks tuli kohalikust piirivalvekordonist saada rangelt märgitud kellaaegadega luba ja mere ääres päevitades pidi isikut tõendav dokument käepärast olema, sest mine sa tea, äkki paned ujuvmadratsiga üle mere putket. Täna, kui võib tellida pileti Pariisi ja homme, unustades passi koju lauanurgale, sinna ka lennata, kõlab kõik eelnev kuidagi imelikult. Millised meeletud muutused on toimunud nii ühiskonnas, meis endis kui kogu maailmas üldse! Tänasel päeval oleme kogu selle mineviku püüdlikult ja kiiresti unustanud ning harjunud mõttega, et see kõik oli väga ammu ja väga vale. Tegelikult ei olnud see üldsegi ammu. Nagu praegu, nii olid ka siis inimestel oma tööd, mured ja rõõmud ning totakast riigikorraldusest aitas üle ja mööda saada nali, huumor ning optimistlik meelelaad.

Tõlkinud Kersti UntToimetanud Triin KaalepKujundanud Villu Koskaru440 lkKirjastus TänapäevSelles kogumikus on kohtunik Di juhtumid, mis varem ilmunud raamatutes “Hiina kullamõrvad” ning “Kohtunik Di töötab”.“Hiina kullamõrvad” toimub aastal 663, kui kohtunik Di otsustab Hiina pealinnast ümber asuda Penglai provintsi ringkonnakohtunikuks. Tema eelkäija sellel ametipostil, kohtunik Wang, on tapetud. Juba teel uude elukohta rünnatakse kohtunik Di saatjaskonda. Di asub lahendama mõrvalugu ning kohtub uurimise muuhulgas ärakaranud pruudi, filosoofi ja veidrate korealastega.Kogumiku teises pooles „Kohtunik Di töötab“ on kaheksa salapärast juhtumit. Muuhulgas uurib Di kahtlast enesetappu; pandimajapidaja, luuletaja ning akrobaadi mõrvu ja puutub kokku tatari sõdalastega. Raamatu lõppu on lisatud kõigi kohtunik Di juhtumite kronoloogia.Robert Hans van Gulik (1910-1967) oli Hollandi diplomaatiline esindaja Hiinas ja Jaapanis. Kohtunik Di Renjie oli reaalne isik, üks Tangi dünastia tuntumaid riigimehi, kes lahendas palju keerulisi juhtumeid. Peale selle, et tegu on kriminullide klassikaga, kirjeldavad kohtunik Di juhtumid värvikalt ja huvitavalt ka Vana-Hiina eluolu.