Книги, похожие на «Friedebert Tuglas, Liivakell»

Aasta 1342 on Liivi- ja Eestimaal rahutu. Võõramaiste isandate omavaheline kemplemine võimu pärast ning kisklemine piirinaabritega ei lähe mööda ka põliselanikest, kes pole ikka veel kaotanud lootust ikestajad oma maalt välja kihutada.Saaremaa Pöide kihlakunna ülikutütar Marja kistakse isa ootamatu surma järel hõimkondade vahelisse võimuvõitlusse, kus on kaalul palju rohkem kui vaid temale kuuluv Undimetsa mõis. Kaunile saarepiigale heidab silma Pöide linnuse saksa soost vahtmeister, kes pole aga ainus, keda kirg noore naise vastu tegutsema paneb.Vana Hauküla kabeli dominiiklasest preester Meinhard teab, et saarlased ei valeta, aga nad jätavad rahulolematust tundes alati miskit ütlemata. Seda tõde tuleb kõige kibedamal kujul kinnitada Pöide ordulinnuse foogtil Arnoldil, kes pärast üht kiirustades tehtud surmaotsust teda painavatest unedest enam kuidagi lahti ei saa.Mehis Tulk (snd 1967) on staažikas ajakirjanik, kes enam kui paarikümne aasta jooksul on teinud nii raadio- kui ka teletööd, kuid suurema osa ajast tegutsenud kirjutavas pressis. Praegu on ta ametis maakonnalehes Saarte Hääl. Tulgi esimene ilukirjanduslik katsetus ilmus 2012. aastal värsikogumikuna „Nüüd. Enne. Pärast“. Sestpeale on autor pühendunud ajaloolisele belletristikale. Romaanisarja „Maa ja Taeva mõrsja“ esimene osa „Foogt“ valmis aastail 2012-2016.

Pealtnäha on need kolm erinevat lugu. Üks toimub Tiibeti kloostris. Teine suure näljahäda aegsel Iirimaal. Kolmas kuskil siinsamas, mitte eriti ammu. Igas loos on kolm osalist, kes otsivad vastust küsimusele, mis siis tegelikult on armastus ning kust ja mis eesmärgil ta meie ellu tuleb. Miks vahel on tunne, et oled inimest, kellega just lähedaseks said, tundnud juba terve igaviku?Iris, noor edukas naine, kohtab lennukis meest, kes pole kaugeltki “tema tüüp” kuid kellega ometi tekib kogu naise senist elu pea peale pöörav armulugu. Imekaunis mõisahärra sohilaps Ireen armub vaesesse perepoega suvel, mis saab saatuslikuks tervele külale ning hukatuslikuks talle endale. Noor munk Ikaro on tunnistajaks parima sõbra räpasele saladusele ning peab valima, kas reeta kõik, mida ta pühaks peab või tunnistada endale, mida ta tegelikult ihaldab. Miks sekkub meie ellu saatuslik karma ja kaugele selle lõimed ulatuda võivad?“Karmavõlad” on ühtaegu romantiline armastuslugu ja samas ka põnev fantaasia inimsuhete taga kulgevate salapäraste saatuseniitide teemal.

Eelmise sajandi ühe silmapaistvama kirjaniku Franz Kafka sümbolistlik romaan Mati Sirkeli tõlkes.Kafka jutud viivad meid võrdpildi, mõistujutu maailma. Nad tähendavad seda, mida nad ütlevad, ja viitavad seejuures alati millelegi hõlmavale. Seda romaani võib lugeda kui lugu maamõõtja K. kurnavast võitlusest lossi pääsemiseks, aga seda võib võtta ka inimeksistentsi totaalsuse sümbolina, katsena hõlmata metafooriga tervet inimeksistentsi, tema mõtte ja mõttetuse paradoksi. Kafka sümboolika varal võime seiseneda komplitseeritud filosoofilis-religioossetesse spekulatsioonidesse, sotsiaal- ja individuaalpsühholoogiasse, kõige avaramate piiridega maailmavaatelisse diskussiooni. Lisaks võime tema mitmepaikseid romaane lugeda ka Franz Kafka isiklike eludokumentidena, eepilise avaruse saanud subjektiivse aruandlusena, autobiograafiliste krüptogrammidena.Vähe on kirjanikke, kelle looming oleks võimaldanud ja välja kannatanud niisugusel hulgal erinevaid, kohati ristivastupidiseid tõlgendusi ja hinnanguid, nagu need Kafka loominguleosaks on saanud. Eeskätt kehtib see tema romaanidekohta. Mida tähendab Loss? On ta inimlike mõõdupuudegahaaramatu transtsendentse lunastuse asupaik – teoloogidetaevas, nagu arvab väljaandja Max Brod, või kosmilise kurjuse,saatana peakorter, või lihtsalt maise maailma bürokraatia,võõrandunud elu võrdpilt – või kõik need kokku? Keson maamõõtja K.? Kas parimategi inimlike püüdluste luhtumistsümboliseeriv igamees, elu absurdsuse sümbol, või kurjuseleaktiivselt vastu astuv, lootust sisendav revolutsionäär, kessaab küll igal sammul lüüa, aga omast ei tagane? On ta igavesekurjuse, bürokraatliku maailmakorra süütu ohver või omavalelikkuse, külma arvestamise, ebaeetiliste vahendite kasutamiseeest karistada saav tüssaja, kavaldaja, vale mees õigetesihtide taotlemiseks? Ja kes oli Kafka ise? Kas metafüüsilineanarhist, religioosne humorist, absoluutne moralist, absurdikirjanik,nõrkuse geenius, võõrandunud maailma mütoloog,teednäitav kuju, või väikekodanlik dekadent, küll andekas,aga seda eksitavam negativist? Kafka interpreteerijate armeeei ole etikettidega kokku hoidnud, aga ometi ei taha nendeobjekt kuidagi lasta ennast ühe nimetaja alla viia. Raske ontõestada, nagu oleks Kafka midagi tõestada tahtnud. Ta oliküsija, otsija, kuid kujundi, mitte mõistete või teooria kaudu —ja kujundiga, sümboliga ei saa loogiliselt vaielda. «Kafkal oliharvaesinevat jõudu endale võrdpilte luua. Sellegipoolest eiammendu ta kunagi selles, mis on tõlgendatav, pigem on tavõtnud tarvitusele kõik mõeldavad ettevaatusabinõud omatekstide tõlgendamise vastu. Nendes tuleb tasa ja targu, umbusklikultedasi kobada.» (W. Benjamin).Tõlkija Mati Sirkel

Ulmekirjanduse sünni- ja arengulugu on sama põnev kui ulme ise. Vanad pulpajakirjad, kadunud maailmad oma dinosauruste platoodega, Tarzan ja inimahvid, Jules Verne’i majesteetlikud leiutised, aurupungi mehaanilised tehisinimesed, ajareisid ja Asum, tulevikuseks ja Veenuse džunglid, barbar Conan ja Robert E. Howardi müstiliselt realistlikud fantaasiamaailmad, tulevikku ette nägev ulme, Isaac Asimov, Poul Anderson, Ray Bradbury, Philip K. Dick, Michael Moorcock, George R. R. Martin, Jack McDevitt, Alastair Reynolds, Clifford D. Simak ja John Wyndham ning teised meil põhjusega armastatud ulmekirjanikud – kõik see moodustab omamoodi kaleidoskoopilise pildi ulmekirjanduse ajaloost, kaardistatud võlumaailma, mis oma kirjususes loob neist kaleidoskoobikildudest siiski tervikpildi kogu ulme ajaloost, alates H. G. Wellsist ja E. R. Burroughsist kuni Robert A. Heinleini ja Arthur C. Clarke’ini.Raul Sulbi (1977) on lõpetanud Hugo Treffneri Gümnaasiumi, õppinud Tartu Ülikoolis ajalugu ning töötanud aastaid ajakirjanikuna Sirbis ja Postimehes. Ta oli 1995. aastal Eesti Ulmeühingu asutaja ja esimene president ning aitas 1998. aastal käima lükata veebiajakirja Algernon, ulmehuviliste aastakokkutulekuid Estcon ning Eesti ulme aastaauhindade Stalker väljaandmist. Kirjastuses Fantaasia ilmuvad tema koostatud sarjad Orpheuse Raamatukogu, Täheaeg, Hirmu ja õuduse jutud ning Robert Silverbergi valitud teosed. Sulbi on koostanud ja toimetanud kümneid Eesti ja välismaiste autorite ulmeraamatuid: romaane, autorikogusid ja antoloogiaid. Ta on populaarse ajalooülevaate «Troonide mäng: Rooside sõjad Yorkide ja Lancasterite vahel 1455–1487» autor (Viiking 2016).