Книги, похожие на «Ketlin Priilinn, Liiseli võti»

Imeilusas aedlinnas Marduse tänava vanas majas elab kirjanik Elisabeth. Temaga juhtub selle maja ees ebatavaline õnnetus ja ta hukkub. Pärast Elisabethi surma võtab maja üle tema noorem õde Eeva, kes ei olnud Elisabethiga aastaid suhelnud. Politseinikust mehe ja väikese lapsega end Marduse tänaval sisse seadnud, hakkab Eeva aimama, et tema uute naabrite elu pole hoolikalt võõbatud fassaadide ja klanitud eesõuede taga just niisugune, nagu välja paistab. Marduse tänaval on tulnud ette liiga palju kahtlasi surmajuhtumeid. Eevale tundub, et kõigil on midagi varjata ning kuidagi on need saladused seotud raamatuga, mida Elisabeth enne surma kirjutama hakkas. Elisabethi arvuti on aga kadunud nagu tina tuhka. Kui keegi ka Eeva enda elu kallale kipub, kibeleb ta õe kadunud käsikirja kiiresti üles leidma.Aastail 2017–2018 Kanal 2-s jooksnud seriaali „Nukumaja” esialgne stsenaarium kandis pealkirja „Marduse põik”. Just Marduse põiktänaval ühes kaunis aedlinnas juhtusid kõik teleseriaalis näidatud põnevad sündmused. Ka Elisabeth ja Eeva, politseinik Tarmo ning nende naabrid on sarjast tuttavad tegelaskujud. Kuid see lugu, mis juhtub nendega siin raamatus, on sootuks teistsugune kui see, mida ekraanil nähtud.

Ema jutustas isa leinavale Blancale muinasjutu sellest, kuidas otsiti lauset, mida sobib kasutada iga olukorra kohta. Selles loos pakuti pärast pikka arutelu välja „Ka see läheb mööda“. Ema lisas: „Valu ja kurbus lähevad mööda, samamoodi nagu eufooria ja õnn.“Nüüd suri Blanca ema ja see romaan, mis algab ja lõpeb surnuaial, räägib kaotusest, lähedase puudumise valust. Kurbusest hoolimata jääb alles mälestus koos elatust ja õpitust ning sõbrannade, laste, Blancale oluliste meeste ja seksi kaudu saab elu uuesti mõtte. Sest need, keda oleme armastanud, ei saa niisama lihtsalt ära kaduda.Milena Busquetsi aus ja kohati halenaljakas raamat „Ka see läheb mööda“ on saamas rahvusvaheliseks fenomeniks, mis on juba tõlgitud mitmekümnesse keelde.

Mõrvalood Kopenhaagenis. Kørneri ja Werneri teine luguKopenhaagenis on sügis. Linna kohal ladistab paduvihma, kui südalinna purskkaevust leitakse alasti naise laip. Surnukehal on kummalised sümmeetrilised sisselõiked ja ta on verest tühjaks jooksnud – seesugust mõrvaviisi ei ole politsei kunagi varem näinud.Uurimine viib inspektor Jeppe Kørneri ja tema kolleegid arstide ja õdede, patsientide ja lähedaste sekka, tervishoiusüsteemi, kus mured on tõsised ja ambitsioonid suured. Jeppe paariline, Anette Werner on sünnituspuhkusel ja tema asemel on Jeppe kaaslaseks pikaldane vanemaealine inspektor Falck. Anette omakorda püüab sisse elada emarolli ja samal ajal omal käel juhtumit uurida. Viimane on kergem kui esimene. Aga sugugi mitte ohutu.Ja kuidas läheb nuuskur Esther de Laurentil? Teda vaevab raskemeelsus ja ta külastab psühhiaatrit, kes varjab ise tumedaid saladusi. Võrk tõmbub koomale, aga kelle ümber? Kas võrku jäävad need, kelle vaim on habras, või teised, kes nende eest hoolt kannavad?Katrine Engberg on edukamaid Taani naiskrimiautoreid. Tema raamatuid on avaldatud enam kui 15 keeles. Kopenhaageni Østerbro linnaosa on Katrine kodu juba tema lapsepõlvest saati, praegu elab ta seal koos oma poja ja mehega.

Roomet on täitsa tavaline poiss. Pealtnäha. Päris tavalisest eristab teda ehk see, et ta ei ela mitte oma kodus, vaid peaaegu Eesti teises otsas vanatädi juures. Vahel lihtsalt juhtub, et koolis lähevad asjad nii teravaks, et mõistlik on liikuda kusagile, kus keegi sind ei tunne. Kus see, kes sa oled, ei mõjuta sinu lähedasi. Kus sa võid hoida omaette. Sest Roometil on saladus, mida ta isegi päris hästi ei mõista, võime või vägi, mis on kummaline, hirmutav ja arusaamatu … ning aina süveneb. Kuid suhted uute klassikaaslastega ei lähe päris nii, nagu Roomet on ette kujutanud ja tema ellu murravad sisse inimesed, kes sunnivad teda ümber hindama oma senist elu ning hakkama kasutama oma kummalist väge. Kuid kas tal on õigus sekkuda teiste eludesse? Teiste surmadesse?

See juhtub mitme sajandi pärast. Siis, kui viimase inimese viimase hingetõmbeni on jäänud tuhat aastat. Niko elab Berliinis. Tal on korter ja mõned sõbrad. Ta veedab oma päevi mängides, süües ja magades. Ta on täiesti normaalne inimene. Samasugune kui kõik teised selles tulevikus, kus masinad hoolitsevad inimeste nagu oma vanadekodus elavate vanemate eest. Selles vaikelus, kus inimestel pole enam funktsiooni, on midagi väljakannatamatut. Paljud löövad käega, ent Niko ootab, teadmata täpselt mida. Kõik muutub, kui ta näeb sajanditevanust filmi „Terminaator 2”, mille painajalik nägemus inimkonna tulevikust ei lase tal enam oodata. Niko sukeldub Vanasse Kultuuri, et kogeda eluiha nagu möödunud lugude kangelased. Ent uued läbielamised viivad ta vaimse kokkukukkumise äärele. Kui Niko kohtab Verat, näib talle, et on viimaks leidnud tähenduse ja õnne. Aga see on kõigest lõpu algus. Meie kõigi jaoks.„Viimased tuhat aastat” on stsenarist Andris Feldmanise debüütromaan. 200 lk