Книги, похожие на «Барбара Картленд, Liiga kallis, et kaotada»

Clara on hiljuti oma kallima Markuse juurde kolinud, kui teda tabavad müstilised minestamishood. Ta ärkab ootamatutes kohtades ega tea, kuidas ta on sinna sattunud. Pealegi on tal ebameeldiv tunne, et teda jälgitakse. Üha meeleheitlikumalt püüab ta välja uurida, kes tema järele nuhib, ja kardab, et see võib olla kuidagi seotud aasta tagasi perekonda tabanud õnnetu surmaga. Mis Markuse endise naisega tegelikult juhtus? Kuidas saaks Clara võita mehe teismeliste tütarde usalduse, kui nood oma ema igatsevad? Ja miks on üks tubadest alati lukus? Samal ajal peab Clara keskenduma ülikooli lõputöö kirjutamisele. Teadvuse piire käsitlevatest psühholoogiaõpingutest saab viis, kuidas omaenda elus toimuvaga hakkama saada, kuid need viivad ta ka üha sügavamale tundmatusse. Rootslase Annika Widholmi esikromaan „Pööritus“ on haarav psühholoogiline põnevik.

Algupärast Eesti ulmet avaldava Täheaja almanahhisarja 12. köites on esindatud nii kodumaise ulme tuntud tegijate – Siim Veskimehe ja Maniakkide Tänava – uudislooming kui ka uute autorite – Manfred Kalmsteni ja Helena Alexandra Altroffi – esimesed suleproovid. Lisaks avaldame traagiliselt hukkunud kultusautori Lew R. Bergi (1968–2005) järelejäänud paberite hulgast leitud lühiromaani.Temaatiliselt on uues Täheajas enim esindatud teadusliku fantastika kosmoseulme alaliiki kuuluvad teosed, kuid lisaks on nende kaante vahel ajarännuulmet, postapokalüptilisi maailmu ja veel palju muudki.Kogumiku lood:Lew R. Berg: «Musta Roosi vennaskond»Siim Veskimees: «Asteriuse kodutee»Maniakkide Tänav: «Au ei olegi vaja» («Saladusliku tsaari» järg)Manfred Kalmsten: «Põgeneda Rottidelinnast»Helena Alexandra Altroff: «Defectis»Catherine Asaro: «Virmalised neljal häälel», tõlkinud Iris-Barbara JeletskiRaul Sulbi lugu Jules Verne'ist, «150 aastat „Erakordseid reise“»Raamat on ilmunud Eesti Kultuurkapitali toetusel.

Vene klassiku Aleksandr Puškini ajalooline romaan.

Maniakkide Tänava uues raamatus on tagasi Surmakarva maailm oma kooljate ja nekromantidega. Kui surm ja häving on igapäevane, ihkavad inimesed midagi, mis annaks neile kindlustunde – et alati, kui saabub õnnetus, oleks teada – tulemata ei jää ka samapalju õnne. See saab võimalikuks, kui luuakse keegi suur ja vägev, kes kriipsu pealt mõõdab igaühele õnne ja õnnetuse kogust.Kuid säärase valitseja all on kiired tekkima filosoofiad: ega õnn sind ei otsi, kui sa ise õnnetust ei otsi, ning – õnnelikem on see, kes endale hädasid kaela toob. Siiski on neid, kes ei soovi saada säärasel viisil oma õnne sepaks. Need, kes tahavad hoida saatust õnnemänguna, peavad selle eest võitlema asuma.

Ühel varasel sügishommikul tuuakse Hansenite abielupaari välistrepile imik. Rohkem kui kolmkümmend aastat hiljem läheb Eike Hansen samasse maakohta selgitama oma päritolusaladust. Seda lahendada püüdes saab ta aru, kui palju määravad inimese elus juhused ja kui palju teadlikud valikud. Veel mõned aastad hiljem kirjutab ta kõige põhjal romaani «Metsa tütar», mis kujuneb üheks etapiks ta isepäisel, otsinguid ja loobumisi täis kirjanikuteel."Eike" on üheaegselt romaan nii elust kui ka kirjandusest, selles liigutakse elutegelikkuse ja kirjandusliku väljamõeldise maailma piirimail.