Книги, похожие на «Барбара Картленд, Liiga kallis, et kaotada»

Teravmeelsete proosapalade väike küllusesarv.Kolk on kirjanik, kes mõistab hästi järgmisi asju: huumor, lühidus, puänt, keelemäng ja muidugi mõista inimesetundmine.

Romaani tegevus hargneb 80-ndatel ühes väljamõeldud linnas säärases linnaosas, mille sarnaseid on kogu maailmas sadade kaupa üles kerkinud. Suvine leitsak ja kuivad kraanid on sobiv keskkond lahkamaks kesmises korrusmajas elava keskealise mehe elu ja psühholoogiat ning avastamaks kes on su naabrid, mida nad mõtlevad, mis elu elavad.

Nende kaante vahelt leiate sümboolse portree ühest elatanud naisest, kes elab üksinda vanatädilt päritud Oapõllu väiketalus Hiiumaal, kaaslasteks kass Mirri ja lugematu hulk eluteel talletatud, mälu poolt juhuslikus järjestuses ette söödetud mõtteid ja meenutusi.Elus toimunud sündmused käivad vanuriga kõikjal kaasas, vahel haaravad teda jäägitult ja sunnivad ammu toimunut jälle läbi elama. Sealsamas aga taanduvad need meenutused kiretu jutustaja ossa, ning ta saab elus juhtunut kõrvalseisja pilguga uuesti üle lugeda nagu raamatukogust toodud romaani, tookordsetele sündmustele oma mõtteid vahele lükkides. Nagu kõiki eakaid, hakkavad ka Ernat kimbutama mitmed tervisehädad, aga need ei suuda naise loomupärast optimismi murda. Lõplikule minekule ta ei mõtle, sinna on veel aega!

Elasid kord tinasõdurid, keda oli kokku 25. Nad olid vennad, sündinud ühest ja samast tinalusikast. Püss õlal, seljas kaunid sinise-punasekirjud vormid, vaatasid nad otse enda ette.Esimene asi, mida nad selles maailmas kuulsid, oli hüüd Tinasõdurid! Niimoodi hõikas rõõmus väike poiss ja plaksutas, kui ta oma sünnipäeval karbi avas ja sõdurid lauale seisma rivistas.Kõik tinasõdurid nägid välja täpselt ühesugused, välja arvatud see, kes oli valatud viimasena. Tema jaoks oli tina väheks jäänud ja sellepärast oli tal vaid üks jalg. Kuid ta seisis oma ühel jalal sama kindlalt kui teised kahel. Temast meie lugu räägibki.Muinasjutt