Книги, похожие на «Барбара Картленд, Liiga kallis, et kaotada»

Helena teadis juba väikesena, et midagi on tema vanavanemate majas valesti. Teda kohutasid sealsed kummalised hääled, sammud trepil ja halvad unenäod. Ta ei taibanud, miks vanaisa ja vanaema iial midagi sellist ei näe ega kuule. Aastaid hiljem, pärast vanavanemate surma, kohtub noor naine taas oma lapsepõlvehirmudega. Tasapisi avaneb talle traagiline lugu, mis leidis aset aastakümneid tagasi ning mõjutab nüüd ka neiu enda saatust.

Poja imetleva pilgu all tantsivad nad Nina Simone’i lauldava „Härra Bojangles’i” saatel. Nende armastus on maagiline, pöörane, lakkamatu pidupäev. Nende elus pole ruumi muule kui ainult naudingutele, fantaasiatele ja sõpradele.Ootamatusi täis ekstravagantne ema annab tooni ja hoiab ohje enda käes. Tema on see, kes võttis perekonda ka neljanda liikme – korteris ringi uitava suure eksootilise linnu Preili Superkasutu. Ja just ema tõmbab neid pidevalt poeesia ja meeletuste keerisesse.Ent ühel päeval läheb ta üle piiri. Isa ja poeg teevad kõik, et paratamatut ära hoida, et pidu, maksku mis maksab, jätkuda saaks.See on meeletu armastus kõige ehedamal kujul.Olivier Bourdeaut sündis 1980. aastal Nantes’is. Ta töötas kodulinnas kinnisvaramaaklerina, kuid edutult ja 30-aastasena jäi töökohast ilma. Siis otsustas ta järgida oma unistust saada kirjanikuks. Esimene romaan ei õnnestunud ja ei leidnud kirjastajat. Järgmise, „Oodates Bojangles’it”, kirjutas Bourdeaut valmis paari kuuga ja see on tema esimene avaldatud romaan. Ilmunud Prantsusmaal raamatuna 2016. aasta jaanuaris, sai täiesti tundmatu autori teosele osaks erakordne menu, seda on ka pärjatud mitmete mainekate kirjandusauhindadega.Praegu elab Olivier Bourdeaut koos vanematega Hispaanias.Romaani pealkiri „Oodates Bojangles’it“ on parafraas Samuel Becketti näidendile „Oodates Godot’d“.

Prantsuse kirjaniku ja ajakirjaniku, tulihingelise romantiku Théophile Gautier’ (1811-1872) loomingus on nii sümbolismi, dekadentsi kui ka modernismi sugemeid. Kuigi Gautier’ teoseid on raske liigitada kindla kirjandusvoolu alla, ühendab neid loosung, millele autor truuks jäi: „Kunst kunsti pärast.“ Ammutanud inspiratsiooni E. T. A. Hoffmanni lugudest, kirjutas ta rea lühijutte, mida nimetas oma eeskuju järgi fantastilisteks. „Klassikaliste lugude“ sarja väljaanne sisaldab muu hulgas järgmisi jutte: „Öö Kleopatraga“, „Muumia jalg“, Kuldkett“ ja „Tuhande teine öö“.

Raamat armastusest ja kättemaksust, vangla ja vabaduse, kahe erineva maailmakäsitluse traagilisest kokkupõrkest, ausalt ilma ilustamata. Taotluseks on avada neid põhjusi ja juuri, millest saavad alguse jõhkrus ning vägivald. […]„Oli sul seal väga raske, Kullo?”Timukas ei vastanud niipea. Ei tõstnud pilkugi, sõi mitu tõttamatut suutäit. Viimaks pani kahvli kõrvale ja ütles:„Raske? Mõni mees neelas kolmetolliseid naelu, et laatsaretti vedelema saada. Mina ei neelanud. Aga kui hästi lühidalt ja täpselt vastata, siis sinu armast Kullot ei ole enam. Mõistad? Lihtsalt ei ole ja kõik. Nüüd olen ma Timukas. Mis sa vaatad? See on hüüdnimi. Kui ma poleks Timukas, küllap oleksin siis Kõõrdsilm, Konnanägu, Filosoof või ükskõik kes. Ainult mitte Kullo. Nii on lood.”Timuka hääl oli muutunud kalgiks. Ta toetus küünarnukkidega raskelt lauale. Ja tema tinane vaade rõhus ema, kes püüdis endas tagajärjetult maha suruda võõristust ja hirmu. Kuidas võis ema küll endale tunnistada, et võõrastab ja kardab seda meest seal teisel pool lauda? Oma lihast poega?[…]