Книги, похожие на «Sergei Loiko, Lennujaam»

Christine Lydford saab teada vihatud võõrasema salaplaanist sundida teda abielluma oma armukese, skandaalse markii Tian Ventnoriga. Christine'i ainus võimalus on põgenemine koos armastatud Harryga. Sõbranna Mina otsustab Christine'i aidata.

Öeldakse, et saatuse eest ei pääse. See oligi saatus, kes korraldas Dave'i ja Jenny juhusliku, saladuskattega varjatud kohtumise. Nad viskusid teineteise sülelusse. Kuid mis neid ühendab, tõeline tunne või lihtsalt füüsiline iha? Oma noorusele vaatamata olid mõlemad elukatsumuste tules kõrvetada saanutena tõeliselt karastunud. Oli tulnud üle elada lähedaste kaotuse kibedust, sõprade reetlikkust, õnnetut armastust. See tekitab usaldamatust ja armukadedaid kahtlustusi. Ent pikkamööda võib usaldamatus muutuda usuks partnerisse ning siis sünnivad õnn ja armastuse ime.

Peegelmees on mees, kes märkab maailma ja peegeldab seda, vahel valusalt ja siiralt, vahel naljakate nurkade alt.Kuidas elada edasi, kui su abielu jõuab lahutuseni?Mismoodi suhtuda arstidesse, mustlastesse ja paastulaagritesse, kui su sees kasvab kurjus?Kas oled oma või võõras? Mitu passi su lastel on?Miks peab säutsuma ja jagama?Mida teha, kui su lastel on igav?Kes on Leonid Blablaa-Brežnev?Kus sind kohata võib, kas Tinderis?Kuidas leida tasakaal nõiajookide ja magusahimu vahel?Mida öelda Arvo Pärdile? Mida vastata Fred Jüssile? Kas pahandada Jaan Tätte peale?…ja kämpimisest, kelgutamisest, suusatamisest, sörkimisest. Eesti eelmise presidendi närimiskummist ja Eesti uue presidendi julgest tüdrukusoengust. Oma eksnaisega inertsist edasi tuuridel käimisest. Ning tähtsast valikust: kus elada?…Sellest kõigest kirjutab teile peegelmees Petrone.

Peeter Urmi esikromaan linnahaigla kirurgiaosakonna juhatajast, kelle ellu murrab haigus. […]„Ma ei taha surra,” sosistas ta enda ette.Ma pole kunagi olnud argpüks, aga ma ei taha surra. Errok seisis nii mitu minutit, kühmus ja vana oma mures. Sõrmed lõtvusid aegamisi ning põrandale kukkus kokkumuljutud paberinutsak. Ta vaatas seda imestunult, tõstis siis rahulikult üles ja viskas tuhatoosi. Ta ei tundnud mingit kahetsust. Korraks oli ta uuesti lootnud, surudes hirmu kaugesse mälusoppi, valades hilinenud armastusse kogu oma elutahte. See oli lühike sööst teisele poole kuristikku. Pidi ta endale seepärast etteheiteid tegema? Nüüd on kõik jälle omal kohal ja viimane sild on põletatud.Ingrid andestab mulle, andestab ühes unustusega. Aga enne seda tunneb ta mulle kaasa. See juhtub hilissügisel, sügisel on kaastunde värvid.[…]