Книги, похожие на «Catherine Merridale, Lenin rongis»

"Ühtlase ilusa käekirjaga, imepeene tindipliiatsiga on paksu nahkkaantega kladesse kirjutatud üks lugu. Koletust pommiraginast sõjaaegses Gattšinas; kodusest praeliha-lõhnast Virumaa rehetoas; kibedast puudusest sõjajärgses Tallinnas. See on läbielatud ajalugu, mille on oma lastelaste jaoks paeluvalt taaselustanud üks siitkandi säravamaid vanamehi – Heinz Valk."

Juba IV sajandil e.m.a sõdisid kreeka vägedes Ateenas ja Spartas naised. Hiljem käisid nad Makedoonia Aleksandri sõjaretkedel. Vene ajaloolane Nikolai Karamzin on kirjutanud: „Slaavlannad käisid vahel sõjas koos isade ja meestega, ega kartnud surma: nii leidsid kreeklased 626. aastal Konstantinoopoli piiramisel tapetud slaavlaste hulgas palju naiste surnukehi. Ema valmistas lapsi kasvatades neid sõjameesteks saama.“ Inglismaal hakati aastatel 1560 kuni 1650 rajama hospidale, kus teenisid naissõdurid. Esimese maailmasõja ajal võeti Inglismaal naisi juba Kuninglikesse õhujõududesse, formeeriti Kuninglik autotranspordi abikorpus ja naisleegion – kokku sada tuhat inimest. Ka Venemaal, Saksamaal ja Prantsusmaal asusid paljud naised tööle sõjaväehospidalides ja sanitaarrongides. Teises maailmasõjas oli aga maailm naiste kui nähtuse tunnistaja. Naised teenisid kõikides väeliikides juba paljudes maailma maades: Inglise armees 225 tuhat, USA armees 450 kuni 500 tuhat, Saksa armees 500 tuhat … Nõukogude armees sõdis umbes miljon naist. Nad omandasid kõik sõjaväelised erialad, sealhulgas ka need, mida peeti kõige rohkem meeste aladeks. Tekkis koguni keeleprobleem: sõnadel „tankist“, „jalaväelane“ ja „automaatur“ polnud tollal naissugu, sest seda tööd ei olnud naised veel kunagi teinud. Naissoost sõnad sündisid seal, sõjas … Nobelist vaatleb teoses naiste osa Teises maailmasõjas ja sõja osa naiste elus.

Kes oli tegelikult Lembitu, kelle nime me ju kõik teame? Milline oli tema maailm, milline tema Eesti? Need ja paljud teised on küsimused, millele siin raamatus vastuseid otsitakse, vaadeldes uudse pilguga tollaseid poliitilisi olusid ning eestlaste keerulisi suhteid naaberhõimude ja -riikidega. Läbi tollaste sündmuste värske sõjaajaloolise analüüsi püüame välja selgitada, millised võisid olla Lembitu poliitilised eesmärgid, kuidas õnnestus tal saavutada nii oluline positsioon eestlaste malevate eesotsas, kuidas koguda Madisepäeva lahingusse üle terve Eesti kuus tuhat meest. Siiski jääb vastuseta hulk küsimusi: Lembitu langemise täpsemad asjaolud, tema maharaiutud pea asukoht, tema võimalik saatus parema ajaloolise õnne korral… Kas Lembitust oleks võinud saada Eesti kuningriigi rajaja ning kuningas? kas Lembitu juhtimisel oleks eestlastele osaks saanud parem ja suurem ajalugu?