Книги, похожие на «Katariina Tammert, Lenda minuga»

Kui üldse teha katset kirjanikke parema-halvema põhimõttel kuidagi ritta seada, siis kuulub Antti Tuuri praeguste Soome prosaistide esimese viie hulka kindlasti. Oleme ka siin Eestis rõõmustavalt mitmeid tema teoseid välja andnud. Tuuri raamatute aines on nii avar ja mitmekülgne, et just see teeb valiku raskeks ja vastutusrikkaks. Ta kirjutab Soome ränkadest ajalookäänakutest ja argipäevast, oma kodukandi Pohjanmaa kangetest meestest ja ka neist, kes laiema leiva otsinguil veel enne suurt sõda kas Nõukogude Venemaale või Ameerikasse rändasid.Varrak on seekord valinud Tuuri romaanidest „Tangopoisid”. Romaan paigutub ühiskondlikus mõttes pingelisse aega – on 1960. aastad, Soome majandus halval järjel ja tööpuudus suur. Nii käivad Soome noored mehed Rootsis tööl. Paralleel Eesti oludega praegu tekib kohe. Ja ometi ei ole „Tangopoisid” ühiskonnaõpetuse täiendav materjal, vaid üks meisterlik romaan noore mehe eneseleidmisest ja armastusest.

Haiglapalatis meelemärkusele tulles näeb Julia enda kõrval meest, kes väidab, et on tema abikaasa. Mees teatab, et naine sattus autoavariisse, kuid füüsiliselt on temaga kõik korras. Samas taipab Julia õudusega, et ei mäleta ei meest, nende pulmi ega mesinädalaid, küll aga kõiki teisi sündmusi oma elus. Nüüd peab ta valima, kas mehega uuesti suhe luua või temast lahku minna.

Paatelamu Antigone Reini jõel oli kuulunud pensionärist kooliõpetajale, kuni selle romantilise elupaiga omandas kohaliku linnateatri intendant. Nüüd leiti lõhutud ja verepritsmeis paatelamu mõned kilomeetrid Baselist allavoolu, kuid jäljetult olid kadunud teatrijuht ja tema tantsijannast kaaslane. Intendandi laip tõmmati kuue nädala pärast Reinist välja, tantsijannat ei suutnud Baseli saamatud politseijõud enne leida, kui pensionile saadetud komissar Peter Hunkeler asjasse selgust toob.

Kui Korede õhtusöögi katkestab ta õe Ayoola telefonikõne, siis ta juba teab, mida temalt oodatakse – pleegitaja, kummikindad, raudsed närvid ja häirimatu kõht. See oli juba kolmas kallim, kelle kaunitarist Ayoola „enesekaitseks“ teise ilma saadab, ja kolmas jama, mille Korede peab ära klaarima – nii otseses kui kaudses mõttes.Korede teab, et ta peaks politseisse minema, aga ta armastab oma õde ‒ ega ilmaasjata ei öelda, et pere on alati kõige olulisem. Pingete leevendamiseks käib haiglas õena töötav Korede pihtimas ühele koomapatsiendile, kelle ärkamiseks pole enam lootust.Ja siis ühel päeval hakkab Ayoola käima kohtamas sümpaatse noore arstiga haiglast, kus Korede töötab – enamgi veel, Korede on temasse salamisi juba pikka aega armunud. Ta ei taha, et too lõpetaks vereloigus, nuga seljas … Ja siis ärkab ootamatult mees, kellele Korede on pihtimas käinud.Koredel seisab ees mitu rasket valikut.„Minu õde, sarimõrvar“ on musta huumoriga vürtsitatud lugu verest, mis on paksem kui vesi … ja mida on märksa tülikam vaiba seest kätte saada.