Книги, похожие на «Diana Gabaldon, Leegitsev rist 2. osa»

«Saladuslik tsaar» on Maniakkide Tänava ulmejuttude kirjutamise töötubadest alguse saanud legendaarne ulmesari, mis on jõudnud oma viienda köiteni. Esimese jutukogu järgi nime saanud sari on võitnud mitmeid Eesti Ulmeühingu poolt välja antavaid Stalkeri auhindu. Tsaari kogumikud on leidnud toetust Kultuurkapitalilt, kriitikud on neist kiitvaid retsensioone teinud ja järgesid ootama jäänud.Varasemates «Saladusliku tsaari» kogumikes räägiti sellest, kuidas Maale läheneb hiigelasteroid Tooni, mis ähvardab lõpetada inimkonna eksistentsi. Otsustatakse otsida ellujäämisvõimalusi mujalt päikesesüsteemist, kuid pagemiseks ei jätku kõikidele ressursse. Mahajääjad kaevavad varjendeid, võideldakse pääsemisvahendite pärast, hiljem aga heideldakse juba Tooniga saabunud võõraste eluvormidega. «Droonide mängus» on juttu sellest, kuidas inimkond kohtub võõraste biomasinate ja tehisintellektidega kõikjal meie tähesüsteemis. Ühtlasi leitakse ka vastus inimesi kaua vaevanud küsimusele, miks tulnukad siia üldse tulid.

“Mõni raamat on ajaviiteks, mõni kaasahaarv ja mõni, nagu see siin, pääseb sulle naha alla, rändab mööda veene ülespoole – otse südamesse” GoodreadsImeline armatuslugu. Seitse täiuslikku päeva… ja siis mees kaob, ilma ainsagi sõnata.Kujutle hetkeks, et kohtad meest, kellega veedad ühiselt seitse imelist päeva ja ööd ning armud meeletult. Ja need tunded on vastastikused – sa ei ole kunagi varem milleski nii kindel olnud. Seetõttu tundub mehe ammu planeeritud puhkusereis ja tõotus lennujaamast helistada lubadusena, milles pole põhjust kahelda.Kuid mees ei helista…Sõbrad soovitavad sul mees unustada ja eluga edasi minna, aga sina tead, et sellele kõigele peab olema mingi seletus. Mehe vaikimisel peab olema mõjuv põhjus.Mida sina teeksid, kui saad lõpuks teada, et sul oligi õigus? Põhjus ongi olemas ja see on see üks asi, mida te teineteisega ei jaganud. Tõde.***Rosie Walsh on inglannast autor, kes varasemalt ilmutanud kirjaniku nime Lucy Robinson alt neli raamatut. Ta on produtseerinud dokumentaalfilme, tegelenud orkestrimuusika ja joogaga ning kirjanduse edendamisega vabatatlikkuse korras. Armastuses on tal vedanud – õnneks kohtas ta meest, kes helistas tagasi ja koos on neil ühine poeg ning kodu Bristolis.Teose “Ilma ainsagi sõnata” (The Man Who Didn’t Call) õigused on müüdud rohkem kui 30 riiki ja see ei ole kindlasti ülemine piir.***“Ma tõesti jumaldasin seda raamatut ega soovinud, et see lugu lõpeks” Liane Moriarty, “Suured väikesed valed” autor“Kui plaanid sel aastal lugeda vaid ühe raamatu, siis vali kindlasti Rosie Walshi romaan” ajakiri Heat

On 1980. aastad, sügav seisakuaeg, mil ihalus välismaiste asjade, olgu selleks siis pildiga kustukumm või firmateksased, ei olnud mitte ainult soov omada ilusaid asju, vaid tunne, mis neid omades tekkis: et sa oled natuke „vabam“. Autor kirjeldab sooja huumoriga äsja pioneeriks võetud Mai katseid leida kompromiss koduse kasvatuse ja õpetajate nõudmiste vahel. Lisaks peab Mai hakkama saama talle kaela määritud rühmapäeviku täitmisega, kuid kuidas seda teha, pole tal õrna aimugi. Raamat pakub äratundmisrõõmu neile, kes sel ajal noored olid, ja avastamisrõõmu neile, kel polnud „õnne“ selles ühiskonnas elada.Elo Selirand (1975) on režissöör ja kunagine pioneeripäeviku pidaja. Ta on kirjutanud stsenaariume telesaadetele ja-sarjadele ning avaldanud mitu raamatut: „Tormpuudlane“ (2018), „Viimane laev“ (2017) ja „…kes pole kunagi söönud homaari“(viimased pseudonüümi Aliis Jõe all).

Brandon Sandersoni romaanis „Taevasselend“ („Skyward“) on toimunud tervet galaktikat hõlmav kosmoselahing, milles inimesed on lüüa saanud ja sunnitud pagema Detrituse-nimelisele planeedile. Seal peituvad nad koobastesse, kuhu jäävad lõksu terveteks inimpõlvedeks, samal ajal kui planeeti ründavad salapärased võõrad tähelaevad. Koobastes kasvab ka piloodi tütar Spensa, kelle isa kohta räägitakse, et ta on kunagi lahingust põgenenud ja oma pere häbisse jätnud. Hoolimata kaaskodanike põlastusest püüab Spensa samuti piloodiks saada, et tulnukatega võidelda, teada saada, mis isaga juhtus, ja aidata inimkonnal püsima jääda.

Oskar Lutsu «Kevade», «Suve» ja «Sügise» vältimatu ja loomulik järg, mida tuleb pidada Tootsi-lugude viimaseks vaatuseks alapealkirjaga «Pildikesi raugapõlvest». Selleks kutsub meid oma saatesõnas üles Hando Runnel. Kuna O. Lutsu algkäsikiri pole säilinud, siis kutsus «Talve» ilmumine esile rohkesti poleemilisi vastukajasid, elevuses oletati koguni teadlikku müstifikatsiooni. Mainitud saatesõnas leidub fragmente Arnold F. Karu, väljamõtlemata ümberkirjutaja päevikust, mis heidab valgust sellele, kuidas Oskar Lutsu «Talve» käsikiri A. Karu kätte sattus ja missugune saatus seda viimaks tabas. Mida asjast ka ei arvataks, ilus kingitus igaks jõuluks on see «Talve» vastuvaidlematult!