Книги, похожие на «Jari Tervo, Layla»

Sa ärkad ja sul pole aimu, kus sa oled, lisaks raputab sind suur valgekarvaline tegelane. Sa saad kuidagimoodi jalad alla, kuid iga mööduva hetkega läheb lugu aina hullemaks. Sa oled kodust kirjeldamatult kaugel ja lisaks aetakse sind teadmata põhjusel taga… «Keskpäevapimedus» kuulub samasse maailma 2001. aastal ilmunud romaaniga «Operatsioon „Ogaline päike“», kuid kattuvaid tegelasi peale anonüümseks jääva ülestähendaja raamatutes ei ole.

„Sügistrummide“ teise raamatu juhatab sisse arusaamatu ja ärevust tekitav saadetis, mis saabub üle ookeani Brianna Randallilt Roger Wakefieldile. Viimane aimab tõtt, kuid ei suuda seda endale tunnistada. Teda juhatab edasi Fiona, kelles avanevad ootamatud küljed. Veel kord mõjutab sündmuste käiku ka mõlemast ajastust lõplikult lahkunud Geillis Duncan. Brianna on ette võtnud eluohtliku reisi ja Roger peab samuti eluga riskima, et talle järgneda. Noortele langevad osaks rasked vintsutused: võitlus rõugetega keset ookeani, õnnetust toovad kokkupuuted kuritahtliku Laoghaire’i ja Sephen Bonnetiga ning palju muud. Nende armastus pannakse kõige karmimalt proovile. Kõige raskemad katsumused võrsuvad aga salatsemisest, pooltõdedest, vääritimõistmistest, mille tagajärjed osutuvad mõnikord pöördumatuks ja peategelastel ei jää üle muud kui õppida nendega elama, leida lepitust enda ja saatusega. Uus Maailm saab taas kord uue elu ja uue alguse sümboliks.

Jõudnud elusügisesse, meenutab inimene paratamatult minevikku. Et olemine vähegi talutav oleks, tuleb leida jõukohast tegevust, mis on vajalik ja rõõmupakkuv. Nii on ka Voldemariga, romaanidest „Elujanu“, „Elamisjulgus“ ja „Elukargus“ tuttavaks saanud ettevõtliku ja kireva elukäiguga mehega. Lesepõlve pidav Voldemar tunneb üksindust, kuid elurõõmus ja reibas mees püüab sellele probleemile lahendust leida. Toris pensionäride jõulupeol kohtub ta meeldivate prouadega. Kas Voldemar leiab hingesugulase ja kuidas suhtub tütar isa püüdlustesse elu huvitavamaks muuta?Nostalgiasugemetega „Elusügis“ maalib värvika pildi Voldemari noorusest, sõja- ja kolhoosiajast ning pensionäride elust 2000. aastate alguse Eestis.

Selle romaani minategelane avastab ühel ilusal suvepäeval keset Tallinna linna äkki, et ta on muutunud nähtamatuks. Tolle ebahariliku olukorraga kaasneb palju ebamugavusi, sest tavapärasel moel „nähtavate inimeste maailmaga” tal enam kontakteeruda võimalik ei ole. Samas avaneb seni igas mõttes küllaltki keskmist elu elanud, neljakümnele lähenevale mehele, kes oma olukorra tõttu on nüüd sunnitud elu kõrvaltvaatajaks, ja kellel äkki on aega vaadelda, mõtiskleda ja varemolnut meenutada, ümbritsevast maailmast hoopis teistsugune pilt. Ta näeb elu seda poolt, millest ta on varem küll teadlik olnud, aga millele tal pole oma senises igapäevarutiinis olnud tarvidust ega tahtmist tähelepanu pöörata. Oma seisundit ära kasutades püüab peategelane mõne väärnähtuse vastu isegi välja astuda, aga peab varsti tunnistama, et see on tulutu. Kokkuvõttes tõuseb tegelase ette (igavene?) küsimus, kuivõrd oluline on tegelikkuse pahupoole nägemine ja sellest teadmine, kui seda mõjutada ei suudeta, ja kas sellisel juhul pole lihtsam ebamugavad asjad unustada ja elada edasi sellist elu, kus kõigest taolisest kergelt üle libisetakse.

„Kanarbikukartus“ on järg Olivia Saare mälestusteraamatule „Humalapuu“, mis ilmus 2005. aastal. „Kanarbikukartus“ teeb tagasivaate eesti lasteajakirjandusse alates 1952. aastast kuni 1980. aastate lõpuni. Elavate, emotsionaalsete meenutuste kaudu avanevad siin nõukogudeaegse ajalehe „Säde“ ning ajakirjade „Pioneer“ ja „Täheke“ toimetuste töötajate loomingulised püüdlused ja eesmärgid, kordaminekud ning ajastule omased ootamatud, kohati uskumatud situatsioonid. Raamatu põhikoega põimub autori pereelu teema, tema isiklikud läbielamised, suhtumised ja arusaamad. Rohkesti leiab lugeja raamatust reisimuljeid – lõbus-lustakaid sündmusi ja olukordi erinevaist paigust Nõukogude Liidus, aga ka välismaal. „Kanarbikukartuses“ on ka kirju, ülestähendusi ja luuletusi.