Книги, похожие на «Epp Petrone, Lastekirju»

Polina Žerebtsova sündis ja kasvas Groznõis. Tema päevikud katavad ta lapsepõlve ja noorukiiga, mille sisse jäid kolm Tšetšeeni sõda. Õpingud, esimene armumine, tülid vanematega – kõik see, mis on tuttav igale noorele – olid Polina elus kõrvuti varjendites redutamise, nälja, hävingu ja viletsusega. Vene nimega tüdruk moslemi kombel seotud pearätiga elas pidevalt kahe tule vahel. Ta nägi surma, võitles elu ja endaksjäämise eest. Pärast Groznõist lahkumist lõpetas Polina kõrgkooli ning sai ajakirjanike liidu ja PEN-klubi liikmeks. Praegu elab ta Soomes.

Üle kolmesaja lehekülje täis meie oma Eestimaa treenerite läbielatud juhtumite, kogemuste, põhimõtete ja järeldustega. Lugeja saab teada mitmed erinevad teed kuidas üks või teine treener oma teed alustas, milliste karidega kohtus ja kuidas neid ületas, kuidas tulid esimesed võidud ja ka kaotused ning kuidas kõigest sellest välja tuldi ja siiani oma teed jätkatakse.Aavo Põhjala, Anatoli Šmigun, Anna Levandi, Avo Keel, Jaak Salumets, Jüri Post, Kalmer Musting, Mart Siliksaar, Matti Killing, Helen Nelis –Naukas, Rein Ottoson, Toomas Merila, Tõnu Kaukis toovad meieni treenerielu rõõmud ja mured.Saame teda miks üks või teine treener kindlasti ei tee või siis samas peab ülioluliseks. Millised on põhimõtted millega on edu saavutatud ja kuna on tulnud tunnistada, et oleks saanud paremini. Puudu pole ka elulistest seikadest nii sportlastega seonduvalt , kui ka väljaspool seda. Isegi saame teda kellel on kasutuses „ elueliksiir“ mis toob haigusest välja ühe päevaga ning ka selle retsepti ja kasutusjuhendi.Mõned vahepalad, treenimise ajaloost, meie edukate sportlaste arvamustest aegade tagant oma treenerist ja üht-teist veel. Väärikas kokkuvõte meie tänase päeva treenerite oskusteabest ja mõtetest. Olgu see kõik väikeseks kummardus kõigile kes seda ametit on pidanud ja hetkel peavad Eesti Vabariigi sajanda sünnipäeva eel. Eks seetõttu ole ka pealkirjas äratoodud sõna – kogemus- suure tähega, et see kogemus mida meie treenerid on aegade jooksul talletanud , väärib lugupidamist ja suurt austust.

Raamat koondab endas kolme nn. muinasaja-saagade žanri kuuluvat teksti, mis algselt on kirjutatud vanapõhja e. vanaislandi keeles ning pärinevad 13.–14. sajandist. „Hervöri ja Heišreki saaga“ põhineb väga iidsel kangelasluulel, millest osa on põhjust pidada vanemaks ka „Vanema Edda“ luuletustest. Samuti leidub selles unikaalne kogu vanapõhja mõistatusi. „Ühekäelise Egili ja Įsmundr Berserkitapja saaga“ on oskuslikult kirjutatud ja tempoka süžeega viikingisaaga, milles leidub hulgaliselt seoseid vanapõhja mütoloogia ja rahvapärimusega. „Eirekr Ränduri saaga“ on seevastu väga õpetatud ning allegoorilist lugemist nõudev tekst, millel on lähedased seosed keskaegse kõrgkirikliku kontekstiga ning ilmne kristlik moraal. Ühest küljest jätkab raamat „Völsungite saaga“ tõlkimisega alguse saanud suunda ning vahendab eesti keelde järjekordse annuse fantastilisemat laadi saagakirjandust, teisalt püüab see aga avardada kättesaadava tekstikorpuse piire ka kvalitatiivses mõttes ning tuua lugejani tekste, mis on mõnevõrra eriilmelised, seda vaatamata tõigale, et neid kõiki on – vahest parema klassifikatsiooni puudumisel – liigitatud ühise nimetaja alla.

Romaani tegevus toimub Nikolai I valitsemisajal.Gontšarov häbimärgistab “Oblomovis” pärisorjust, mis kirjaniku arvates läks paratamatult vastu oma lõpule, paljastab maa-aadli mahajäämust ning tardumust ja näitab meile “oblomovlust” kui vene elu suurimat pahet ning häda (peale viinajoomise muidugi). Romaani idee tekkis 1847. aastal. “Peatselt peale “Tavalise loo” ilmumist ajakirjas Sovremennik oli mul valminud “Oblomovi” plaan,” kirjutas Gontšarov mõned ajaühikud hiljem. Kahjuks edenes töö romaani kallal aeglaselt, lausa teosammul, ja suurte vaheaegadega. Katke romaanist, “Oblomovi unenägu”, ilmus trükis veebruaris 1849. a. Romaani esimene osa valmis mustandina 1850. aastal.1.2 – Kirjavigade parandused.