Книги, похожие на «Iben Akerlie, Lars lol»

See on lugu ühe noormehe eksirännakutest ja katsumustest elus, erinevatest inimestest ja läbikäidud paikadest. Kodust ja koolist. Armastusest ja vihkamisest. Rahast ja õnnest. Viinast ja pahedest. Elust enesest. Paljud lugejad võivad teatud olukordades ennast ära tunda, võib-olla on ka nemad just midagi sellist kogenud ja läbi elanud. Deja Vu. Oleme me ju kõik siiski inimesed ja inimene eksib oma rännakutel pidevalt. Väljamõeldud tegelasi ja sündmusi leidub siiski, millised on päris, millised väljamõeldud, jäägu lugeja enda otsustada. Hans, kui rahutu hingega peategelane on oma elus rännanud töö ja õnneotsingutel ristirästi läbi Eestimaa ning jõudnud oma otsingutel pidevalt ka välismaale, kohtunud ja suhelnud erinevate inimtüüpidega. Aadlike ja varastega. Maganud nii lageda taeva all kui luksuslikes hotellides. Joonud maanteekraavist vett ja maitsnud parimates restoranides veine. Tundnud raha võimu ja abitust kui seda ei ole. Kohanud oma teekonnal valesid ja ülimat ausust. Kas ta ka sellest midagi õppinud on? See selgub juba lugemise käigus. Üks on selge-samu inimtüüpe leidub nii siin kui sealpool piiri. Ei ole häid ja halbu rahvusi, on head ja halvad inimesed.

Meie selja taha on jäänud meeletu XX sajand. Sajand, mis algas Belle Époque’iga ja juhtis meid läbi kahe maailmasõja õuduste, totalitarismi massimõrvade ja poolesajandise külma sõja aatomi- ja arvutiajastusse. Sajand, mis algas auru, üksikute autode, esimeste elektrilampide ja unistusega lendamisest. Sajand, mis tegelikult tõi meid primitiivsest mullas sonkimisest räniajastusse – virtuaalreaalsuse, ülemaailmsete võrkude, geenitehnoloogiate ja geostatsionaarsete satelliitide ajastusse. Mis saab edasi? Kas me suudame samas tempos edasi minna või ootab meid tagasilangus, sest fossiilne kütus, see tagastamatu hiigellaen, mille baasil on sündinud ja kasvanud tänane tsivilisatsioon, hakkab otsa lõppema? Kuu Ordu on üks võimalik vastus… kuigi see eeldaks midagi, mis ümberringi vaadates ilmvõimatu tundub – terve mõistuse võitu. Kuu Ordu jätkab sealt, kus meil näib kõik pooleli jäävat – kõige kiuste lähevad nad Kuule, viivad seal läbi hulga ohtlikke katseid ja saavutavad ülekaalu aatomitehnoloogiates. Mõnda aega talutakse seda rahulikult, sest esiteks on neid käputäis ja teiseks saavad kõik sellest kasu. Kuid tasapisi hiilib suurriikidele kohale tõdemus, et Kuu Ordu ei ole enam pateetiline protest. Et nad on kosmose energiakülluses kosunud ja muutunud ohtlikuks. Kuu Ordu saab sellest ise ka suurepäraselt aru ja on omaltki poolt valmistunud – sõjaks. Ja 2061. aasta sügisel see algabki.

“See on tegelikult üsna tavaline, loomulik kiusatus astuda oma elust kõrvale, rongilt maha. Teha väike paus, vaheaeg, eemalduda tuttavast, omaks saanud värvidest, puudutustest, mürast – ja puhata. Lihtsalt puhata. Omaenda elust. Seda tunnevad aeg-ajalt paljud, kui mitte me kõik. Minu meelest peaksime neil teemadel rohkem rääkima, sest nii tunneb too anonüümne müüjanna, see kuulus saatejuht ja kohe päris kindlasti su endised kooliõed ja nende mehed. Ainult et mina täitsin oma soovi, andsin kiusatusele järele. Ja sain oma tahtmise, koos kõikide tagajärgedega.”Romaan „Eesti veri“ on isikupärane tugev teos, mis uurib teravmeelse huumoriga isikliku elu võimalikkust lähituleviku Eestis. Ennekõike just naise keha otseselt puudutavaid otsuseid, aga ka teatud majanduslike, tööalaste ja poliitiliste valikute kaalu ning nende tagajärgi inimestele.Raamatu peategelane Eeva kirjutab poliitilisi kõnesid opositsiooni suurimale parteile, mida juhib tema ema. Samal ajal on ta isiklik elu ühe meeletu eksperimendi tõttu karile jooksmas. Kõige taga tuksleb Eeva püüd trotsida neoliberaalset maailma, mille vastu ta tuliselt sõna võtab ja kust ta väljapääsu otsib. Vabadusel on aga väga kõrge hind. Sest vabadus pole kunagi olnud reegel, vaid alati erand.See on Eesti, kus noor peaminister Vamps keelab esimese asjana ära raseduse vabatahtliku katkestamise, mis romaani sündmustiku ka käivitab. Enam hullemaks minna ei saa, arvavad Eesti elanikud. Kuid küünikud vastavad, et saab. Hullemaks saab alati minna. Ja lähebki.