Книги, похожие на «Ларс Кеплер, Painajalik leping. Joona Linna sarja teine raamat»

Alex on kolmekümnendates pereisa, kes armastab oma naist, kuid ei oska seda kuidagi väljendada. Ta armastab ka oma poega Sami, aga ei mõista teda sugugi.Sam on kaheksa-aastane imetore poiss. Tal on autism. Temale on maailm üks suur mõistatus, mille lahendamisega ta üksi toime ei tule.Algul tunduvad haiguse kaasnähud ületamatult rasked, ent siis hakkavad Alex ja Sam koos „Minecrafti“ mängima. Just see mäng teeb lukust lahti autistist poja ja tema isa suhte. Isa õpib uuesti mängima ning poeg suhtlema ja ennast väljendama. Poiss tunneb, et on vähemalt üks asi, mida ta oskab sama hästi kui teised. Videomäng on salliv keskkond, kus saab piiramatult ja vabalt õppida, jagada ja luua.Raamat põhineb tõestisündinud lool ja räägib sellest, kuidas lõpetada muretsemine ja leida üles laps enda sees. Just nii jõuab arusaamisele, mis on elus tähtis. Kas „Minecrafti“ kaudu teineteise ja iseenda taasavastamine aitab perel end tükk tüki haaval kokku koguda?

Piret Bristoli kolmas romaan kirjeldab üliõpilaste elu Tartus 20. sajandi viimase kümnendi hakul. Suvest suveni 1989–1990 leiavad Leningradi (praeguse Narva) maantee tornühiselamus aset kõikvõimalikud sündmused nii provintsist saabunud minategelase kui ka vanade olijate, füüsika-üliõpilaste, elus. See oli aeg, kui Tartu tänavate veneaegsed nimed olid rahva mälus värskemad kui äsjase ümbernimetamise käigus taastatud ning Eesti kuulus veel Nõukogudemaa koosseisu, Poest sai kõike osta rublade eest, kuid ka valuutapoode tärkas nagu seeni pärast vihma; Toomkiriku varemed ja vana Werneri kohvik olid tellingutes ning ülikooli peahoone juurest viis raekoja platsile kitsuke tänav, mida rahvasuu kutsus Poola koridoriks. Perestroika ja glasnost olid juba oma vilju näidanud. Oli ilmselt lähedal aeg, kui üks poliitik võilattu sisse murrab. Kes see ikka ühiselamus võid sõi? Oli kaunis kevad, meie kahekümneaastased. Tehniline progress oli kohale jõudnud. Kõik oli alles ees.

Algupärast Eesti ulmet avaldava Täheaja almanahisarja 13. köites on esindatud kirjastuse Fantaasia ja Eesti Ulmeühingu korraldatud jutuvõistluse paremik. Kogumikku kuuluvad võistlustööd esindavad erinevaid ulmekirjanduse suundumusi, muuhulgas näeb ilmavalgust tõenäoliselt esimene omamaine ökoloogilise ulme valda kuuluv jutt (“Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi”), on esindatud heal tasemel intellektuaalne alternatiivajalugu (“Vastuoksa”). On kuldajahõngulist kosmilist eepikat (“See maailm on mulle!”), postapokalüptilist salapära (“Küljeluust ja lihast”) ja eripäraseid fantaasiamaailmu (“Meister ja õpipoiss”, “Aahe oma”). Kokkuvõttes annab jutuvõistluse parimate tööde kogumik hea pildi eesti värskeimast ulmest. Lisaks ilmub kogumikus žürii liikme Triinu Merese tagasivaade toimunud jutuvõistlusele.Kogumiku jutud:"Meister ja õpipoiss", Mann Loper"Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi", Heinrich Weinberg"Vastuoksa", Mehis Pihla"Aahe oma", Osvald Soobel"See maailm on mulle", Maniakkide Tänav"Küljeluust ja lihast", Tea Roosvald"Joroski öö", Andrei Samoldin"Must palee", Helen Käit"Varjutaimed", Piret Jaaks"Kuu kättemaks", Helen Käit"Ma ka ujun", Jüri Kallas

Naabrite sisemaailma, nende psüühika keerukatesse labürintidesse on kaaskodanikud alati kiigata püüdnud, aga enamasti edutult. Vähe sellest – ka inimene ise ei oska sageli oma haraliseks kiskuvaid tundeid ära seletada ja peab lihtsalt leppima tunnetusega, et saab rõõmu ja rahuldust leida ka ilma, et peakski nende elus nii vajalike emotsioonide põhjust lõpuni lahti seletama.Selle raamatu tegelasi ühendavad pealtnäha lihtsad, aga tegelikult õige mitmekihilised suhted, ja jäägu lugeja otsustada, millised neist on head ja vajalikud, millised aga võib-olla taunitavad või koguni ohtlikud.