Книги, похожие на «Mihkel Vasar, Langenud tähtede hõõg. Morbiidne ilu I.»

Raamatu peategelane on särtsuvat uudishimu täis Hiiumaa tüdruk Liisa, kes tuleb läinud sajandi algul saarelt mandrile Tallinna ja asub tööle tehnikakaupluses. Liisa osutub osavaks müügiagendiks ja muidu ka väga tubliks ning tehniliselt taibukaks abiliseks, seega pole ime, et temast saab Telefunkeni firma esindaja Eestis.Pärast Nõukogude vägede saabumist saadetakse Liisa asumisele, kus sureb tema poeg. Liisa ise pääseb tagasi Eestisse ja abiellub NKVD kapteniga, et saada puhtad paberid oma kunagisele kallimale Tambetile, kes on end pärast sõda võimude eest varjanud ja on ellujäämise huvides sunnitud abielluma Liisa õe Hildaga.Seesama NKVD kapten aitab vajalikul hetkel teha nii, et Tambeti ja Hilda poeg saaks Nõukogude Liidust põgeneda ega satuks sõjaväekohuslasena Afganistani.Tugevad karakterid, hoogne süžeearendus, taustaks nii igapäevaelu kui ka ajaloolised keerdkäigud – „Uudiseid Nebošovost” on värvikas panoraam, mis hõlmab 80 aastat meie lähiminevikust (1921–2000).

Kuuekümne kolme aastane Britt-Marie ei ole tegelikult üldse passiiv-agressiivne vinguviiul. Ta on lihtsalt kultuurne inimene, kelle hing kisendab, kui ta näeb mustust, kriime või valesse sahtlilahtrisse pandud nuge-kahvleid. Ta on äsja jätnud selja taha nelikümmend aastat kestnud abielu ja pannud koduperenaise ameti maha. Ainus töökoht, mida talle pakutakse, asub Borgis, majanduskriisist räsitud alevis, kus kõik ärid peale ühe õllehaisuse pitsabaari on uksed kinni pannud. Britt-Marie vihkab jalgpalli, aga jalgpall on ainus rõõm, mis Borgi elanikele veel jäänud on. See ei ole just kõige parem alus heaks läbisaamiseks, aga kui kohalik noortevõistkond vajab nii hädasti treenerit, et on valmis leppima ükskõik kellega, ei tehta pisiasjadest numbrit.Romaan „Britt-Marie oli siin” on südamlik lugu naisest, kellel on tulnud oma elu algust eluaeg oodata. See on romaan armumisest, uutest võimalustest ja ootamatutest sõprustest. Fredrik Backmanile omaselt on selles loos küllaga sooja huumorit ja sügavat kurbust.

See lugu on nähtud läbi kolme õe-venna (10, 13 ja 15 a) silmade. Maal, Eestis, Tallinnas on nad põgenikud ja loo alguses lahkuvad siit – ühte teise maailma. Nende peres on täiskasvanutel erilised võimed ja neilgi on lootust sellisteks saada. Neid kutsutakse nõidadeks.See ei ole tüüpiline fantaasiasaaga, kus kõrgest soost ja ülivõimetega juveniil kogu maailmale ära teeb. Selles loos ei ole lihtsaid probleeme ja vastuseid. Peategelastel ei tule kõik mängeldes välja ja loo lõpus on nad peamiselt natuke vanemad, tõsisemad ja mõne kogemuse võrra rikkamad. See on lugu inimeseks olemisest, kui sul on mingid haruldased võimed. See on lugu valikutest ja vastutuseks, mis eriliseks olemisega kaasas käib.Thor Peterson on pseudonüüm. Autor ei ole algaja, ta on kirjutanud päris palju ja mitte ainult ilukirjandust. Ta hakkas kirjutama seda lugu oma tütrele, kui too oli 12. Tütar on vahepeal 24 saanud. Lähedased ei tahtnud mitte rahul olla sellega, et juba tehtu igaveseks sahtlisse jääb, sest sellest saab paljudele kordamineva romaani. Autori eesmärk pole kunagi olnud mingi müstifikatsioon autori isikuga, ta soovib vaid, et seda loetaks puhtalt lehelt ja lugemist ei segaks tema senise loominguga seotud ootused.