Книги, похожие на «Terry Green, Lahusolekust hoolimata»

Eelmise sajandi ühe silmapaistvama kirjaniku Franz Kafka sümbolistlik romaan Mati Sirkeli tõlkes.Kafka jutud viivad meid võrdpildi, mõistujutu maailma. Nad tähendavad seda, mida nad ütlevad, ja viitavad seejuures alati millelegi hõlmavale. Seda romaani võib lugeda kui lugu maamõõtja K. kurnavast võitlusest lossi pääsemiseks, aga seda võib võtta ka inimeksistentsi totaalsuse sümbolina, katsena hõlmata metafooriga tervet inimeksistentsi, tema mõtte ja mõttetuse paradoksi. Kafka sümboolika varal võime seiseneda komplitseeritud filosoofilis-religioossetesse spekulatsioonidesse, sotsiaal- ja individuaalpsühholoogiasse, kõige avaramate piiridega maailmavaatelisse diskussiooni. Lisaks võime tema mitmepaikseid romaane lugeda ka Franz Kafka isiklike eludokumentidena, eepilise avaruse saanud subjektiivse aruandlusena, autobiograafiliste krüptogrammidena.Vähe on kirjanikke, kelle looming oleks võimaldanud ja välja kannatanud niisugusel hulgal erinevaid, kohati ristivastupidiseid tõlgendusi ja hinnanguid, nagu need Kafka loominguleosaks on saanud. Eeskätt kehtib see tema romaanidekohta. Mida tähendab Loss? On ta inimlike mõõdupuudegahaaramatu transtsendentse lunastuse asupaik – teoloogidetaevas, nagu arvab väljaandja Max Brod, või kosmilise kurjuse,saatana peakorter, või lihtsalt maise maailma bürokraatia,võõrandunud elu võrdpilt – või kõik need kokku? Keson maamõõtja K.? Kas parimategi inimlike püüdluste luhtumistsümboliseeriv igamees, elu absurdsuse sümbol, või kurjuseleaktiivselt vastu astuv, lootust sisendav revolutsionäär, kessaab küll igal sammul lüüa, aga omast ei tagane? On ta igavesekurjuse, bürokraatliku maailmakorra süütu ohver või omavalelikkuse, külma arvestamise, ebaeetiliste vahendite kasutamiseeest karistada saav tüssaja, kavaldaja, vale mees õigetesihtide taotlemiseks? Ja kes oli Kafka ise? Kas metafüüsilineanarhist, religioosne humorist, absoluutne moralist, absurdikirjanik,nõrkuse geenius, võõrandunud maailma mütoloog,teednäitav kuju, või väikekodanlik dekadent, küll andekas,aga seda eksitavam negativist? Kafka interpreteerijate armeeei ole etikettidega kokku hoidnud, aga ometi ei taha nendeobjekt kuidagi lasta ennast ühe nimetaja alla viia. Raske ontõestada, nagu oleks Kafka midagi tõestada tahtnud. Ta oliküsija, otsija, kuid kujundi, mitte mõistete või teooria kaudu —ja kujundiga, sümboliga ei saa loogiliselt vaielda. «Kafkal oliharvaesinevat jõudu endale võrdpilte luua. Sellegipoolest eiammendu ta kunagi selles, mis on tõlgendatav, pigem on tavõtnud tarvitusele kõik mõeldavad ettevaatusabinõud omatekstide tõlgendamise vastu. Nendes tuleb tasa ja targu, umbusklikultedasi kobada.» (W. Benjamin).Tõlkija Mati Sirkel

"Unistuste tappev kasvamine" on raamat, mis sisaldab jutte, novelle,muinasjutte, nägemusi ja ühe lühiromaani tavalistest, aga veelgi enamebatavalistest sündmustest siin- ja sealpool Eestimaa teid. Juttude tegevustikleiab peamiselt aset Lõuna- ja Lääne-Eesti teedel, külades ning alevites.Raamatut kannab eksistentsiaalne alatoon ja igavesed küsimesed selle kohta,kust me tuleme, kes me oleme ja kuhu me läheme. Suuremas osas paikades, kuslugude tegevustik toimub, on autor kas jalgsi või jalgrattaga rännates isekohal viibinud ja neist kohtadest erineval moel inspiratsiooni saanud. Raamatsisaldab tekste läbi seitsme aasta ning varustatud kunstnik Marge Nelgivärviliste illustratsioonidega.Lühike autori tutvustus.Mehis Heinsaar on sündinud 1. augustil 1973. Õppinud Tartu Ülikoolis 1992–2000 filosoofiat, eesti filoloogiat ja kirjandust. Kutseline kirjanik olnud2000. aastast kuni tänapäevani. M. Heinsaar on kirjutanud ja avaldanud (koospraegusega) kokku kaheksa raamatut: viis jutu- ja novellikogu, kaks romaani jaühe mahuka luulekogu. Prantsuse, vene, soome ja ungari keelde on temaloomingust tõlgitud kokku kümmekond raamatut. On pälvinud kolm FriedebertTuglase novelliauhinda, kolm aasta parima raamatu preemiat, ning Juhan Liiviluuleauhinna.

Kauni maahotelli laval on kõik valmis kohaliku näitetrupi etteasteks ja Melissa Craig peab ühe trupiliikme salapärase tapmise järel taas detektiivirolli asuma …Melissa rõõmustab, kui tal palutakse tema kohalikus Cotswoldi lemmikhotellis etenduva näidendi lavaletoomisel abiks olla. See pakub talle imelise võimaluse tutvuda näitetrupi liikmetega, kes on nii laval kui lava taga ühtviisi värvikad kujud. Proovid kulgevad sujuvalt, kuni üks alalõpmata torisev ja pahas tujus kõrvalosatäitja leitakse järsu keldritrepi jalamilt selili lamamast.Tulemusteta mehe elu päästa üritav Melissa on kindel, et kuuleb lähedusest hääli, ja tajub, et õnnetusega pole asi päris puhas. Miks püüdis mees pääseda hotelli keldrisse, kuhu tal üldse asja polnud? Ja miks hotelli juhataja selle pärast nii kuri on?Kui hotelli projektiga tutvudes üht-teist üllatavat ilmsiks tuleb, on Melissa raudkindel, et tegemist on mõrvaga. Aga kuidas toimida siis, kui kõik su kahtlusalused on näitlejad – mismoodi teha vahet headel ja halbadel valetajatel? Kas Melissa suudab tapja leida enne, kui eesriie viimast korda langeb?

Ööl, mil Brian Bishop oma abikaasa tappis, oli ta naisest kuuekümne miili kaugusel ja magas. Või vähemalt paistab nii komissar Roy Grace´ile, kes kutsutakse uurima võluva seltskonnadaami Katie Bishopi veidrat mõrva. Peagi hakkab Grace jõudma järeldusele, et Bishop on saanud hakkama võimatuna ning viibinud kahes kohas korraga. Kas keegi on varastanud ta identiteedi või on mees lihtsalt väga osav valetaja? Kui Grace sukeldub sügavale Bishopite elu pealtnäha respektaabli elu fassaadi taha, saab peagi selgeks, et selles pole kõik kaugeltki nii, nagu paistab. Kui ta aga sukeldub pisut liiga sügavale, satub ohtu ka tema enda maailma habras tasakaal.

Enn Vetemaa 1967 a. ilmunud Pillimees on tema teine lühiromaan peale Monumenti (1965). Suuresti jätkab autor tellimuskunsti ja ühiskonnakriitilisuse teemal. Romaani peategelane kirjutab oma õpetaja kohta hävitava artikli ning elab seda raskelt üle tegeledes enesepõletamise ja -haletsusega. […]Aga mina ei ole ju marionett! Ja tema – kaugeltki mitte Suur Traaditõmbaja!… Miks ma nii üldse mõtlen? Jutus, tema jutus on oma loogika küll. Kindlasti on Karrikul parem, kui mina teda ründan. Parasjagu leebelt, ja mitte ka liiga leebelt. Aga siiski, siiski – midagi on selles kõiges viltu, ma tunnen seda. Südamega tunnen. Ei, ma parem siiski ei astu Karriku vastu välja.[…]