Книги, похожие на «Evald Tammlaan, Laevakoer Tuhk»

Ohete toa uks oli paokil. Simona ei söandanud astuda ei edasi ega tagasi. Ta kummardus uksepraole nii lähedale kui sai. Süda põksus valjusti. Suu kuivas ja ta tihkas vaevu silmi pilgutada. Siis nägi Simona seda. Varju põrandal. Seal seisis tõepoolest keegi. Keegi, kes oli pikk ja heitis põrandale tohutu suure varju.„Klaaslastest“ ja „Hõbedapoisist“ tuttavad tegelased on taas tegutsemas. Tulekul on lihavõtted ja Simona ootab, et saaks veeta nädala vanaemaga, kes elab Åhusis. Kuid midagi on lahti nii vanaema kui ka majaga, kus ta elab. Vanaema on väsinud ja mõtetesse vajunud. Liiati kuuleb Simona Ohete toas ohkeid ja kriuksuvaid samme. Suured kivikujud aias liiguvad pidevalt, olles näoga kord maja, kord mere poole. Vana kassettmagnetofoni lintidelt kostab salapäraseid hääli ja kutset kiirustada, enne kui hilja. Simona kutsub appi oma sõbrad Billie ja Aladdini, et saladus lahendada.

Mis on päevad? Mis on kupsik? Kas ma peaksin kasutama rinnahoidjat? Mis toimub?Keha muutub, hormoonid võtavad võimust ja ajus toimuvad suured ümberkorraldused. Täiskasvanutele on see aeg tuttav, aga värske teismelise jaoks on kõik justkui pea peale pööratud ja tekitab segadust.„Tüdrukute raamatus” räägivad norra arstid Nina Brochmann ja Ellen Støkken Dahl sulle kõigest, mida murdeea kohta peaksid teadma. Nad jagavad erialateadmisi ja isiklikke kogemusi, tõestisündinud lugusid ja nippe ning annavad head nõu. Juttu tuleb kehalistest muutustest, tunnetest, soolisest identiteedist, seksist selle erinevates ilmingutes ja ka ohtudest, millest peaksid teadlik olema. Räägitakse eakaaslaste survest, stressist, kiusamisest, ennasthävitavast käitumisest, depressioonist ja väärkohtlemisest. Raamatu lõpust leiad ülevaate ka saadaolevatest abiteenustest, sest mitte keegi ei tohiks jääda oma murega üksi.Hoiad käes käsiraamatut, mis on kirjutatud lihtsalt, ausalt ja kaasahaaravalt, et see oleks jõukohane lugemine kõigile vanuses 10–20 aastat. Ühtlasi on see hariv ja ülevaatlik abivahend lapsevanematele, õpetajatele ja teistele, kes selles vanuses lastega kokku puutuvad.

„…ma kuulsin, et sa olevat ütelnud, et sa ei usu enam päkapikke. See on hea. Mind ei peagi uskuma, sest ma olen nagunii. Ainult lollid usuvad päkapikke. Ega sa ju oma isa kah ei usu, sest ta on nagunii.“ Päkapikk Ingo on külastanud Unduskite perekonda juba ligi kakskümmend aastat. Ta ilmutab end detsembri algul, mil lapsed hakkavad talle kirju aknalauale jätma ja kustub pikka unne pärast kolmekuningapäeva. Jaan Undusk ütleb sissejuhatuses: Kunagi aastasadade pärast, kui tänased põlvepikkusedki poisid on muutunud isaisade mälestusteks, käib ta ikka reipalt edasi, habe ees ja muremõtted peas, ning paneb punase pliiatsiga paberile oma iga-aastasi tervitusi. Ja see siin on lihtsalt üks väike väljavõte igavikust. Raamatus on avaldatud valik laste kirjavahetusest päkapikk Ingoga aastatel 1991-2009. See raamat meeldib kõigile neile, kes teavad, et päkapikud on nagunii.