Книги, похожие на «Джеймс Дэшнер, Labürindijooksja»

Kes on õige eestlane? Sellele küsimusele on vastuseid otsitud aastasadu, kuid ilmeksimatut viisi «tõelise eestlase» väljaselgitamiseks pole siiani leitud. Nüüd on see lõpuks olemas! «Eestlase käsiraamatust» leiad täpselt sada asja, mida iga õige eestlane teeb. Oled sa Lembitu soo vääriline või kannatasid su esivanemad ilmaasjata? Hakka lugema ja saad teada!Vahur Kersna: "Eelarvamused kukuvad «Eestlase käsiraamatut» lugema jäädes kildudeks.See raamat on justkui jooksu pealt plõksitud album fotodest, kuhu Mihkel elu jooksul on kogunud inimesi. Tundub, et üsna valimatult, ülevalt ja alt, paremalt ja vasakult. Nüüd siis vaatame koos neile piltidele otsa ja – mida me näeme?! Pagan, see seal on ju tädi Maimu! Ja kas too paks kärakas ei ole mitte ülepõllu Lembit? Aga seal – raisk, olengi mina vä!?Mõnedele nägudele on Mihkel vuntsid külge joonistanud, mõnedele ninadele ja kõrvadele lisanud fotoshopis volüümi. Aga see on kunstniku õigus. Ja kui me lepime kokku, et tegu on kunstiga, siis nuusi kustotsast tahes – teos ei lõhna ei psühhotroonikute, absindi ega lihtsa meeltesegaduse järele. Tegu on valusalt kaine, tõu- ja stiilipuhta fotokaprealismiga."EPL 8.11.2017Raul Ranne: «Kindlasti on see lustakam ja hoogsam kui seitsme aasta eest ilmunud tuimavõitu „Sellised nad on… eestlased” (autorid Hilary Bird, Lembit Öpik, Ulvi Mustmaa). On kohti, mis panevad muhelema. Mõnd eestlasi n-ö defineerivat nähtust kirjeldab Raud nauditavalt hoogsalt.»EPL 8.11.2017Raamatust leiad pika ja põhjaliku testi, mis selgitab välja mitu protsenti õiget eestlast sinus tegelikult on!

On varased 1990ndad. Nooruke Kiona elab oma perega Vaikse ookeani lõunaosas Manihiki saarel, ühel maailma kõige isoleeritumal atollil. Ta töötab perekonna pärlifarmis: sukeldub, kontrollib austreid ja korjab musti pärleid.Ühel päeval sõidab korallrahul karile luksusjaht. Pardal on raskelt vigastatud mees. Tema nimi on Erik ja ta on rootslane.Nii algab peadpööritav teekond, mis hõlmab viie aasta jooksul neli maailmajagu. Küsimus on, kes me oleme ja kuhu me kuulume, kui kalliks läheb maksma globaalne majandus ja mida me oleme valmis tegema nende nimel, keda armastame.„Pärlikasvandus” on lugu armastusest ja rahast, vägivallast ja üksindusest, teadmistest ja usust.

Mirjam pidi terve oma lapsepõlve hoolt kandma nooremate õdede-vendade eest, sest alkoholilembesel emal polnud lastest sooja ega külma. Nüüd, lõpuks ometi iseseisev, naudib ta täiel rinnal vabadust ega taha kodus elatud aja peale mõeldagi. Kui aga ema ootamatult sureb ja ilmneb, et tema neljal alaealisel lapsel pole kellegi juurde minna, tuleb neiul seista silmitsi väga raskete valikutega. Kas saata õed-vennad lastekodusse või püüda kogu koormaga jälle ise hakkama saada – taas kord omaenda elu ohvriks tuues? Ma pole kunagi tahtnud emaks saada. Mitte ealeski. Lapsepõlves kogetud pidevast emamängimisest oli enam kui küll ning üksnes mõtegi samasugustest kohustustest ja vastutusest tekitas minus tülgastust ja õudusvärinaid. Kodust lahkumine oli tähendanud mu jaoks imelist vabanemist, võimalust lõpuks ometi elada üksnes iseendale. Seda võimalust ei kavatsenud ma enam kunagi käest lasta. Minust pidi saama üksik, ainuüksi endast sõltuv ja ainuüksi oma isiklike vajadustega arvestav naisterahvas, kelle ellu kuulub töö, mõned toredad hobid, head sõbrad ja ehk ka mingi vahva lemmikloom, kes ei nõua palju tegelemist.