Книги, похожие на «Martin Kukk, Kuus kuud kuumust. Estcoy missioon Afganistanis»

Kultuuriloolase ja pedagoogikateadlase Loone Otsa mälestusteraamat pakub vaateid lähiajalukku, täpsemalt aastatesse 1966-1984. Seda ajavahemikku on seni käsitlenud vaid üksikud memuaristid, kellest keegi pole luubi alla võtnud massiehituse esimest produkti Mustamäed. Ühe pere loo kaudu salvestatakse ajastu dokument, mis ulatub nõukogude võimu tulekust süvastagnatsioonini. Raamatu põhitegevuspaik on 60 000 elanikuga Mustamäe, 1960. aastate inimeste unistus. Läbi huumori- ja satiiriprisma kirjeldab autor nõukogudeaegse magala rajamist ja kasvamist, defitsiidikaubandust jm, lisaks kirkad koolielukirjeldused, taustal 1980. aasta olümpiamängud ning noorterahutused. Raamat tutvustab inimesi, keda juhuslik valik määras elama Mustamäe tüüpelamus, selgitab, mis sundis neid sinna kolima, ja näitab, kuidas nende valikud määrasid ühe 1965. aastal sündinud põlvkonna esindaja saatuse ja kuidas poliitika mõjutas elu ka pärast stalinismi. Kirjeldustes näeme omaaegseid tuntud kultuuritegelasi ja poliitikuid. Loone Otsa mälestusteraamat on väärtuslik kultuuridokument, mis käsitleb nõukogude elu mikroajaloo võtmes. Raamatut illustreerib rikkalik fotomaterjal.

Ühel päeval helistas mulle naisterahvas nimega Betti Parklai ja kutsus välja – tal olevat tähtis ettepanek. Olime koos Bettiga töötanud kunagi 1970.– 80. aastatel Tallinna Moemajas, nüüd oli Bettil tärganud mõte oma mälestused kirja panna ja ta tahtis mind loo kaasautoriks.Töö Eesti ainsa ja kogu Nõukogude Liidu ühe populaarsema ajakirja Siluett toimetuses, eriti aga tolleaegsed teekaaslased on mulle südamesse jäänud, nii et võtsin pakkumise vastu.Mood liikus toona peamiselt Moskva vahet ja tiirutas natuke ka teistes tolleaegse suure kodumaa linnades, teinekord, kui hästi läks, oma nina üle piiri lükates, millest siin ka juttu tehakse.Absurdi pakkus see aeg kuhjaga ja kus on absurd, ega sealt naligi kaugel ole. Inimesed omas ajas, paljudel on nad veel meeles, mõnele tuttavad, mõni neist legendiks saanud, ongi selle raamatu peategelased, kuigi jah, kõik nad ei esine siin oma nime all …„Milline võrratu kunstnik on aeg! Kuidas ta kõike ümber teeb ja kõike muudab!“ on üks kirjanik öelnud. Maimu Berg

Uno Naissoo, andeka helilooja, mitmekülgse muusiku, džässifestivalide korraldaja, muusikaõppejõu, mitmete ansamblite organisaatori ja juhi elutöö ei vaja pikki ja igavaid akadeemilisi ülevaateid ega kommentaare. Tema eest kõneleb tema looming, tema ideed elavad edasi arvukates õpilastes ja nende loomingus, tema algatatud ürituste jätkuvuses ja populaarsuses. Tema säravat, alati heatahtlikku ja leebet isiksust tundsid ja mäletavad paljud. Mälestuskildudest koosneb seegi, Eesti levimuusika grand old man’i Valter Ojakääru ja tema poja, samuti tuntud muusikapublitsisti Jaak Ojakääru koostöös valminud raamat, mis võimaldab pilguheite ka Uno Naissoo elu neisse soppidesse, mis seni on laiema üldsuse eest varjule jäänud.

Julge ja sügavalt isiklik raamat muutunud peresuhetest, väärtushinnangutest ja vanavanemaks olemisest nüüdsel ajal, kui vahemaad on muutunud pikemaks – nii otseses kui ka kaudses mõttes. Autor lahkab teemat isiklikele kogemustele tuginedes. Tema elab Soomes, lapselapsed Amelia ja Jacob aga Ameerikas, kus elab ka nende teine vanaema. Autor mõtiskleb, et lapselapsi on tore saada, lapselaps on tore olla, aga mitte ainult ja mitte alati, eriti kui oma osa mängib ka see, et mustrisse kuuluvad ämm ja minia teisel pool ookeani. Armukadedus, eraldatus, kõrvalejäetus on tunded, millega tuleb iga päev silmitsi seista.Kirjutades mõistab autor, et temal on tarvis tugevaid juuri ja kohta, kuhu kuuluda. Taust ja juured on need, mida ta soovib edasi anda ka oma lapselastele. Nendest kirjutamine oli talle üks võimalus neid alles hoida ja endale lähemale tuua.Raamat on terane pilguheit tänapäeva maailma, kus lapselapsed kasvavad tihtipeale mitme kultuuri ja perekonna ristumiskohal, ning pakub mõtteainet, kuidas muutunud inimsuhetes toime tulla.MERETE MAZZARELLA (snd 1945) on soomerootsi kirjanik, kolumnist ja kirjanduskriitik, Põhjamaade kirjanduse emeriitprofessor. Lisaks teadusartiklitele on ta avaldanud menukaid mälestusi, esseekogumikke ja kaks romaani.

Selle raamatuga paneb Eesti teatri elav legend Lembit Anton (s. 1922) värvika punkti oma teatrimälestustele. Kui Eluteatri näitelaval I osa (2012) keskendus peamiselt Lembit Antoni õpingutele Moskva Teatriinstituudis GITIS ja II osa (2013) töötamisele Tallinna Draamateatris, siis käesoleva, III osa fookuses on selgelt möödunud sajandi 60.-ndate – 80.-ndate aastate Tartu teater Vanemuine. Vastasseis ja vägikaikavedu Vanemuise autokraatliku peanäitejuhi Kaarel Irdiga võtab tuurid üles kohe nende tutvuse alguses, kui 6-klassilise haridusega ülbe teatrijuht teatab Eesti ainsale kõrgema haridusega režissöör-lavastajale Lembit Antonile: „Lavastada saad minu teatris alles pärast minu surma, aga näitlejana saad tööd nii palju kui soovid. Kui on vähe, küsi aga juurde, saad.“ Kas Lembit Anton seda sai ja mida põnevat Vanemuise teatris veel juhtus, saab hea lugeja aga teada, kui avab käesoleva raamatu… Eluteatri näitelaval III kuulub viimase, seitsmenda raamatuna ajaloolisse mälestuste sarja üldpealkirjaga Punane katk, millest siiani on ilmunud esimesed kuus raamatut: Selles sõjas mina ei sure (2007), Maakorraldajad (2010), Kuhu küll kõik külad jäid? I ja II osa (2011) ja Eluteatri näitelaval I (2012) ja II osa (2013).