Книги, похожие на «Оноре де Бальзак, Kuulus Gaudissart»

“Teos, mida te käes hoiate, on kirjutatud ühele kindlale inimesele – noorele naisele, kes saab sajandi keskel kolmekümne kolme aastaseks.Ma olen elus tähele pannud korduvat tragöödiat – kui me teatud hetkel jõuame sinnamaale, et tahaks hakata oma vanavanematele küsimusi esitama, on juba liiga hilja. Nad on läinud.„Kirjad Maarale“ on sündinud katsest aimata ära need küsimused, mida mu lapselaps võiks mulle sajandi keskel esitada. Mitte ainult tema, vaid kõik need noored täiskasvanud, kes selles uues mitteilusas maailmas tahaks meil, vanavanematel, rinnust kinni haarata ja karjuda – mida te tegite?!”Andrei HvostovNäkku vaadatakse näiteks sellistele küsimustele: kuidas olla õnnelik; kas vene nimi on Eestis koormaks; kuidas tajub maailma autist; millest sai alguse ajakirjanduse allakäik; kas kodusõda Eestis on reaalne oht või ullikeste foobia; kas „Tõde ja õigus“ võiks saada järje; kuidas töötab matriarhaat; kas Tartus sõitis tõesti tramm?

Lugejani jõuab kolmeosaline e-raamat täis meisterlikku lühiproosat. Kes tahab lahendada pealkirja mõistatust, peab alustama teisest osast. Sealt leiab ta lisaks vastusele veel lugusid seksist, surematust armastusest, suitsiidist ja isegi kõlvatusest. Kes tahab aga verd, higi, kannatusi, kalapüüki ja seda, kuidas vanal, uuel ja ka praegusel argisel ajal päid rajuti ja raiutakse ning ka muid õõvastavaid asju, alustagu kohe otsast peale. Kolmas osa kuulub neile, kes huvituvad ülemeelelisest, taevasõõridest, võllanaljast, kurbmängust ja ka sellest, mis läheb sõnadest kaugemale. Mõnest loost kumavad läbi looja vaevad, kusagil ärkab üks kolmeaastane tüdruk igal hommikul nutuga, mõned lapsed jäävadki sündimata. Aga pole kahtlust, et metsad on meeldivad ja kui jõudu piisavalt pingutada, siis võib inimene uueks saada ning mõista mitte ainult omasuguste, vaid ka loomade ja kogu looduse tähendust. Kõigile ei suuda keegi kunagi meele järgi olla. On lugusid, mis oleks nagu vette kirjutatud ja neidki, mis jäävad pikemaks ajaks kummitama. Kui see raamat suurendab kasvõi kriipsu võrra inimeste hoolivust, siis usub autor, et tema ülesanne on täidetud.

Just siis, kui võluv Ardwicki krahv otsustab abielluda, lükkab ettepaneku tagasi auahne kaunitar, kelle pilk on suunatud hertsoginna tiitlile. Kogu London saab teada uhke aadliku hülgamisest. Siis asetab õnn või kaitseingel krahvi teele leedi Lupita Langi.Laitmatu päritoluga neiu on noor, rikkumata ja piisavalt kena, et varjutada isegi krahvi endine armastus. Rõõmu esimese kõrgseltskonnaballi üle varjutab neiu mure noorema venna pärast, kelle on sihikule võtnud halastamatu onupoeg… kuni krahv nimetab ennast veetlevate orbude hooldajaks – selle rolli vahetab ta peagi taevast saadetud pruudi abielumehe tiitli vastu.

Üksikisiku roll ajaloos on tihti väga suur. Eriti käib see riigijuhtide kohta. Nende otsustest sõltub, kas rahvas saab rasketel hetkedel toetuda oma riigile või jääb tal üle vaid võõraste armulikkusele loota. 1939. aasta sügisel Eesti valitsuse poolt langetatud otsusest, sõlmida Nõukogude Liiduga baaside leping, sai alguse alanduste tee kogu rahvale, mille kurbi mõjusid maitseme praegu ja ilmselt veel kaua tulevikuski. Päts ja Laidoner koos võinuks toimida ka teisiti. Sellisest teisest võimalusest räägibki see raamat.