Книги, похожие на «Loone Ots, Kuulsad ja naljakad eestlased. 250 tõestisündinud lugu»

Kirjastus Gallus hakkas välja andma Eesti vaimulikke tutvustavat raamatusarja „Meie vaimulikud“. Sarja avaraamat räägib vaimulikust, poeedist ja poliitikust Avo Üprusest.Uus raamatusari haarab endasse Eesti peamiste konfessioonide vaimulikke: luterlasi, katoliiklasi ja ortodokse. Raamatusarja koostaja ja toimetaja on ajakirjanik ja (keele)toimetaja Margit Arndt-Kalju, kaastoimetaja on vaimulik Avo Üprus. Igal aastal hakkab plaanide järgi ilmuma kolm-neli raamatut.„Meie vaimulike“ sari püüab kummutada Eestis levinud stereotüüpi vaimulikust kui ääretult konservatiivsest, jäigast, kuivast ja maailmakaugest tüübist ning tõestada, et Eesti vaimulikkond on vägagi tegus, mõtlev ja inimlikult huvitav. Nii mõnelegi usukaugele inimesele võib lugedes ja sellesse maailma süvenedes üllatuslikult avaneda, et kirikuõpetajatel tõepoolest ongi midagi ka tänapäevamaailmale anda ja kirik ise on lõputu tarkuse kvintessents.Raamatusarjas esimese vaimulikuna avanev Avo Üprus üllatab lugejat oma mitmeplaanilisusega, rääkides intervjuude käigus ära oma elu selle kõige mustematest tahkudest kuni tõestuseni, et suur muutus inimese elus on võimalik. Piiblit tundvad inimesed ütlevad sellise nähtuse kohta, et see on Saulusest Pauluseks muutumise lugu.Avo Üprus ise näeb alati kindlalt ettepoole, mitte ei takerdu minevikku, millega ta mõnes mõttes teeb siinses raamatus lõpparve. Raamatu valmimisest räägib ta nii: „See oli intellektuaalselt huvitav, emotsionaalselt kurnav töö – annaks Jumal, et mitte ilmaasjata tehtud. Ma loodan, et selle raamatuga ei ole veel kõik öeldud minu elust ja tegemistest, vaid kingitakse veel päevi, kus edasi tegutseda.“

Mälu on nagu kaev: kui oled väike, püüab kaitseingel hoida sellel kaant peal ja kutsub sind vaatama ettepoole, mitte kaevu. Ega sa palju olnule ei mõtle, sest tähtis on, mis tuleb. Kui vanaks saad, hakkad ikka sagedamini ise piiluma kaevu, tahad näha sügavuses peegelduvaid pilte… Aga nüüd ei ole need ainult pildid minevikust, vaid seal on koos olnu ja praegune ja see, mis seal taustal – näed oma lapsenägu ja praegust kortsulist, ja pilvi sõudmas nende taga… Ja üle kõige on virvendus – kõik, mis seal näed, ei ole päriselt see, mis oli või see, mis teiste meelest oli. Vaataja näeb seal muutuvat ennast ja muutuvat taevast. Nii et kui püüad kirjutada üles mälu järgi seda, mis olnud, tuleb välja see, mis mälu sulle ette ütleb – ainult sinule.Ei õnnestunud need loodki siin nii, nagu kirjutama hakates lihtsameelselt ette kujutasin – ei õnnestunud kirja panna ainult mälupilte: kui tahtsin kirjutada pikast nahkmantlist, pidin sinna juurde lisama natuke 1953. aasta märtsist ja Stalini surmast, et oleks arusaadav, mida ütleb mulle pikk nahkmantel… Niimoodi põimusid ajad, kohad ja sündmused, ulatudes tsaariajast tänasesse päeva.Mari Saat

Harry Männil (1920-2010) oli vastuolulise kuulsusega mees, kes mingil hetkel võis olla üks tuntumaid ja mõjuvõimsamaid eestlasi. Maailmasõja ajal Skandinaavia kaudu Lõuna-Ameerikasse jõudnud Männil seadis end sisse Venetsueelas, kus lõi arvestatava äriimpeeriumi. Milline oli Männil tegelikult? Olev Remsul oli tänu isiklikule tutvusele võimalik peategelasega põhjalikumalt vestelda ning saada temalt materjale, mis annavad hea ülevaate kirju elukäiguga mehest, kes jõudis töötada Saksa okupatsiooni ajal Poliitilises Politseis, ehitada Lõuna-Ameerikas üles suured firmad, koguda nii raha, kunsti kui ka vaenlasi. See raamat ei ole kiidulaul peategelasele ega tema ristilöömine sõjaaegse tegevuse pärast. See on lugu ühest vastuolulise kuulsuse ja kirju elukäiguga mehest.

Enne järjekordse patrulli algust valdab sind alati pisikeärevus või hirm – suuremalt jaolt pelgad astuda isevalmistatud lõhkekehale–, kuid kontrollpunktist väljudes ei mõtle sa enam muule kui vaid ülesandetäitmisele. Sa ei kuuletu sealjuures mingile massoonimaffiale ega poliitikule,vaid oma jaoülema käskudele ja korraldustele. Ühel hetkel avab vaenlane suüksuse pihta tule, püüdes teid tappa. Ta ei soovi, et sina oma kaaslastegakülaelanikele eluliselt vajalikku veetruupi parandama saabunud ehitajaidjulgestaksid. Samas kohalikud olidki ise need, kes põllu niisutussüsteemiparandamist palumas käisid. Lahingutegevuses ei ole sa tõesti muresdemokraatia pärast selles riigis. Tulistades vaenlase suunas, on tähtsaim sinuenda ja kaaslaste tervis ning täitmist vajav ülesanne.* * *Martin Kukk on sündinud 1976. aastal Tapa linnas. Pärast keskkooli lõpetamistasus ta õppima tollase Riigikaitse Akadeemia sõjakooli, kust ta suunatiharidusteed jätkama Saksamaa Liitvabariiki. Ta lõpetas Bundeswehri ülikooli,soomusvägede kooli, sõjakooli ja hiljem ka Saksa armee kindralstaabikursuse.Major Martin Kukk on teeninud Eesti Kaitseväe Scoutspataljonis ja MaaväeStaabis ning osalenud kahel rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil AfganistaniIslamivabariigis. Alates 22. oktoobrist 2015 on major Martin Kukk Vahipataljoniülem.