Книги, похожие на «Siim Veskimees, Kuu ordu»

Mihhail Bulgakovi 1925. aastal ilmunud satiiriline jutustus Maiga Variku tõlkes kujutab endast teravat ja vaimukat kriitikat pseudoteaduse ning utoopilise maailmakorra pihta.

Elin on töötanud perearstina kaks aastakümmet. Pea sama kaua on ta olnud abielus Akseliga. Kuid enne Akselit oli Bjørn, kes ilmub ootamatult välja Facebookis ja pöörab kogu elu pea peale. Elin kolib elama oma arstikabinetti, kus kogu päeva marsivad sisse-välja tema patsiendid. Ja kodumaja terrassil istub vihane Aksel, kui ta just ei ole nende lahutatud naabrinaise Groga voodisse läinud.„Surmahaigus“ on romaan eneseunustamise needusest ja eituse õnnistusest. Selle raamatuga nihutab Nina Lykke meditsiiniteemalise romaani piire. Tema teos on sotsiaalse satiiri ere näide, keskeakriisi ja purunenud abielu meeleolukas „kliiniline ja satiiriline“ analüüs, mille teeb särav arstikitlis peategelane Elin. Nina Lykkel on tänapäevase Jane Austenina imeline võime tüüpilisest universaalsest rumalusest läbi näha ja selle üle ironiseerida. Kirjeldades valge keskklassi elu talumatut kergust, näitab autor meile selle aja rumalust, milles me elame, minetamata sealjuures empaatiavõimet. Kui hea kirjanduse eesmärk on panna lugejat oma ellusuhtumist muutma, siis on Lykke oma „Surmahaigusega“ selle saavutanud.Nina Lykke (s 1965) debüteeris 2010. aastal kriitikute tunnustuse võitnud novellikoguga. Tema romaan „Oppløsningstendenser“ (2013) pälvis samuti kiitvaid arvustusi. 2016. aastal ilmunud „Nei og atter nei“ sai Lykke läbimurderomaaniks. „Full spredning – en legeroman“ („Surmahaigus“) on Nina Lykke neljas raamat ja selle eest pälvis ta 2019. aastal Norra kirjanduse Brage auhinna

Paljud kadestavad noore kirjaniku Margarita elu: suurilmapeod, maailmanimega moekunstnike disainitud riided, moodne kirjastajast armuke… Miski ei puuduta eduka kaunitari hinge ja seda enam ei oska keegi arvata, et ta elab minevikus, püüdes unustada kahe aasta tagust vapustavat armuromaani teleajakirjanikuga. Margarita on aga kindel, et nad kohtuvad veel.

Kas pole mitte nii, et lapsevanemana juhtume me pahatihti oma lastele ütlema: «Ah, mis sa siin luuletad!», olles unustanud, et oi-oi, kuidas see südamele haiget tegi ajal, mil me ise lastena neid sõnu oma vanematelt kuulda saime. Sest lapsed ju tegelikult ei luuleta, nad lihtsalt räägivad meile maailmast nii, nagu nemad seda näevad ja mõistavad. Selles maailmas on hundid veel ilusad ja head, rebased ei pruugi olla kavalad ega isegi mitte õiget värvi, kalad ajavad mulle, sest vesi on nende jaoks liiga külm ja nii jäävad nad nohusse. Neid pisikesi lugusid, mis siin raamatus kirjas, saab nimetada mitmeti.Imeilusate piltidega lasteraamat ettelugemiseks, koolieelikutele ja noorematele.