Книги, похожие на «Siim Veskimees, Kuu ordu»

Pühad on saabumas. Kõik ehivad, küpsetavad ja pakivad, aga … arstid-õed lähevad tööle. Adam Kay sukeldub oma hirmnaljakates, kohati hirmsates ja vahel lausa südantlõhestavates mälestustes tagasi aegadesse Briti meditsiinisüsteemis ja kergitab kilekardinat meditsiinitöötajate pühadeaja ees.„Oh sa püha(de) vahetus!“ on armastuskiri kõigile, kes rabavad tööd tervise eesliinil. Nad võtavad vastu beebisid, lõikavad, õmblevad ja panevad kipsi – täpselt nii, nagu parasjagu vaja ‒, ning paraku eemaldavad ka ohtralt kõiksugu vigureid kõikvõimalikest kehaõõnsustest.Need kakskümmend viis pühadelugu toovad sulle pisara silma nii meditsiinitöötajate igapäevaste kangelastegude pärast kui ka ohjeldamatust naerust naljakate olukordade üle, mida haiglas ootamatult tihti ette tuleb.Adam Kay on endine arst, kellest on tänaseks saanud auhinnatud koomik ja stsenarist. Temalt on varem eesti keeles ilmunud „See teeb haiget“ (2018).

Oskar Lutsu jutustus «Tagahoovis»

Nahidil on jäänud elada kuus kuud. Vähemalt nii arvavad arstid. Kuid Nahid pole inimene, kes kedagi usuks. Ta lükkab tagasi talle pandud vähidiagnoosi ja arsti, kes selle pani. Tema sisemine meelepaha on ühtlasi kantud põlgusest selle elu vastu, mis talle antud on, ja teadmise vastu, et see jätkub varsti ilma temata. Ta tunneb end olevat üksi oma haiguse ja mõtetega. Ta igatseb oma tütre Arami järele, kuid ei saa temaga kuidagi ühele lainele. Haiguse karm silmus tõmbub koomale ja Nahid tahaks kaitsta Arami valu eest. Ta saab aru, et ta peaks seda tegema. Sest mida muud on üks tütar kui keegi, kes on siia ilma sündinud jagamaks oma ema valu?Esitatud raevuka purskena, on „Sellised me oleme” lugu juurtetusest ja kaotusest, see on jutustus tugevast, kuid piinavast suhtest emade ja tütarde vahel.Oma väga otsese ja mõjusa stiiliga esitab Golnaz Hashemzadeh Bonde meile raskeid küsimusi. Mida me anname edasi oma lastele? Ja mida me võlgneme neile, keda armastame?

Alex on kolmekümnendates pereisa, kes armastab oma naist, kuid ei oska seda kuidagi väljendada. Ta armastab ka oma poega Sami, aga ei mõista teda sugugi.Sam on kaheksa-aastane imetore poiss. Tal on autism. Temale on maailm üks suur mõistatus, mille lahendamisega ta üksi toime ei tule.Algul tunduvad haiguse kaasnähud ületamatult rasked, ent siis hakkavad Alex ja Sam koos „Minecrafti“ mängima. Just see mäng teeb lukust lahti autistist poja ja tema isa suhte. Isa õpib uuesti mängima ning poeg suhtlema ja ennast väljendama. Poiss tunneb, et on vähemalt üks asi, mida ta oskab sama hästi kui teised. Videomäng on salliv keskkond, kus saab piiramatult ja vabalt õppida, jagada ja luua.Raamat põhineb tõestisündinud lool ja räägib sellest, kuidas lõpetada muretsemine ja leida üles laps enda sees. Just nii jõuab arusaamisele, mis on elus tähtis. Kas „Minecrafti“ kaudu teineteise ja iseenda taasavastamine aitab perel end tükk tüki haaval kokku koguda?