Книги, похожие на «Marissa Meyer, Kuu kroonikad 3: Cress»

Kolm kuud tagasi, ühel maikuu pühapäeva pärastlõunal veidi pärast kella viit ma surin. Olin totaalselt kutu. Proovige seda ette kujutada – kiiremini kui silmapilgutus oled sa pildilt kadunud. Ma polnud siiski päriselt surnud – laipa polnud. Ma surin teistsugust surma …Robert ei tea enam, mida teha. Pärast seda, kui keegi on kasutanud tema mobiili ja postitanud tema nime alt internetti siivutu pildi klassikaaslastest, põlgab teda terve klass ja ka parimad sõbrad pööravad talle selja. Tal ei õnnestu kuidagi oma süütust tõestada, sest keegi ei usu teda, ka vanemad ega politsei mitte. Asi väljub kiiresti kontrolli alt ja põhjustab vägivalla- ja vihkamislaine, millega Robertil on üha raskem toime tulla.Samast sarjast: Ulrieke Ruwisch „Laigid on kogu su elu“

Doktor Proktori ja ta sõprade tegemistest jutustavas kolmandas raamatus tuleb juttu invasioonist, sisekosmosest, koorilaulust ja orkestrimuusikast, doktor Proktori jõujoogist, sellest, kuidas sokid TEGELIKULT pesumasinast kaovad, tõelistest konnmeestest, mitte nii tõelistest paavianidest, hirmsast vahvlimasinast ja katsetusjärgus tasakaalukingadest. Pluss seitsmekoivalisest ämblikust, kuningast, kes on eksiilis Lõuna-Trøndelagis ja maailma lõpust. Võib-olla.320lk

„Tukastame hommikuni,” ütleb Ardo ja kustutab tule. „Ma magan siis sinu kõrval. Kui sind muidugi ei häiri, et ma norskan.”Ent nad uinuvad päriselt alles vastu hommikut. Riided on voodi ees hunnikus maas. Rebeka teksade peal vedelevad Ardo aluspüksid, sealsamas on Rebeka pluus ja Ardo raske metallist püksirihm. Rebeka tajub, et ta hääl kõlab pimedas toas veidralt kumedana.„Ma ei tea, ma olen natuke noor nagu.”„Proovi aru saada, mina vaatan sind mehe pilguga.”„Sa oledki must kümme aastat vanem.”„Jah, ja tahan sind hirmsasti!”„Ma pole nagu valmis. Ma peaksin ka nagu päriselt tahtma.”„Jah, sul on õigus. Täiesti. A’ mis klassi sa lõpetad?”„Üheksanda.”Rebeka on oma klassi veidrik. Ta jälestab kooli, tuiab vabal ajal sõbrannadega vanalinnas ning kulutab kogu taskuraha kassettidele, raamatutele ja odavale veinile. Rebeka otsib ka armastust ning leiabki selle. Tõsi, armastus pole selline, nagu ta arvab, ega tule sealt, kust ta seda ootab. Aasta on 1998, alkoholi saab putkast kätte ööpäevaringselt ning tutvusi sõlmitakse trollipeatuses.„(Mitte just) armastuslugu” on Brigitta Davidjantsi (snd 1983) debüütromaan. See on kohustuslik raamat tänastele tüdrukutele, aga ka kõige neile, kelle tütarlapseiga jäi pöörastesse üheksakümnendatesse.

Me arvame, et ainult meie planeet on elamiskõlblik, sest me pole leidnud teisi sarnaste omadustega planeete. Tegelikult on meie päikesesüsteemis lugematu hulk omapäraseid taevakehi ja me lihtsalt ei tea, kes seal elab, või kas keegi seal üldse elada saab. Isegi paralleelmaailmade olemasolu ei saa välistada, sest me lihtsalt ei tea … Keegi ei suutnud seletada, miks selle muna seest ei tulnud välja mingi lihtne ja armas linnupoeg, vaid selline kummaline, veider, täiesti ebaharilik olevus. Ei, see pole lind, kuigi tal on tiivad seljas, kuid samas on tal ka väikesed pikad käed, peenikesed väljaveninud jalad suurte loperdavate jalalabadega ja kolmnurkse kujuga ebamäärase suurusega kõrvad.Lasteraamat „Võõrik” ei ole lihtsalt armas, väike ja magus lugu, vaid sügava alatooniga, veidrate tegelastega põnevusjutt. See on jutt, mis paneb mõtlema ja hoolima … Natuke julgust ja fantaasiat kulub lugemisel kindlasti ära.See on nii hea, et seda on raske käest ära panna …