Книги, похожие на «Suonio, Kuu jutustused»

Alexandre Dumas' (1802–1870) tuntumaid ajaloolise taustaga põnevusromaane. Teatud klassides kohustuslik kirjandus.

Raamat räägib autori perekonna saatusest.„Sinised õunad“, nagu ka triloogia eelmised osad „Tuulekülv“ (2011) ja „Umbtaevas“ (2015, mõlemad kirjastuselt Varrak) kirjeldab Tapperite suguvõsa läbielamisi. 1944. aasta metsik septembritorm jättis Endriku ja Maarja koos lastega Läänemaa väiksesse rannakülla. Siitsamast algabki perekonna Kolgata tee läbi sõjast muserdatud maa. See on lugu meeleheitlikust põgenemisest, võitlusest ellujäämise eest, suurtest hirmudest; lapsepõlvest, kuhu alati mahub seiklusi ja väikesi rõõme, olgu aeg milline tahes. Kartus, et tema poliitiline tegevus Eesti Vabariigi riigivolikogu liikmena ja saksaaegne ametikoht majandusdirektooriumis võivad lähedastele ohtlikuks osutuda, sunnib Endrikut pere juurest lahkuma ja põranda alla minema. Tal tuleb perekonnast eemal viibida kaksteist pikka aastat, samal ajal kui NKVD ikka veel tema jälgi ajab. Kõik need aastad rändavad Maarja, pere neli last ning Endriku ema ja õed ühest Eestimaa paigast teise, püüdes võimalikult vähe tähelepanu äratada. Kust võtab väike habras Maarja hingejõu, et toime tulla üle jõu käiva töö, nälja, väsimuse ja pideva hirmuga? Võib-olla ammutab ta jõudu headelt inimestelt, keda oma rännakul kohtab; võib-olla aitab teda unistus leida jälle oma tilluke kodu, kus saaks koos perega vabalt ja hirmuta elada. Sest unistamist ei saa keegi keelata, unistada võib kas või sinistest õuntest.

Taani kuninga eri meelt vasallide vahel puhkenud kodusõda veereb 1343. aasta kevadel ja suvel verise pöörisena üle Eestimaa hertsogkonna, jättes maha suitsevad ahervaremed ja koletu hulga tapetuid. Mässutuli süttib peagi ka Lääne- ja Saaremaal.Sajad põgenikud valguvad Saksa ordu valduses olevatele Liivimaa aladele, kus nad ordulinnustest varju otsides pajatavad õõvastavaid lugusid mässajate hirmutegudest. Orduvennad oleks seda just nagu oodanud. Hämmastava nobedusega kogunevad orduväed Eestimaa piiridele ja ettesattuvaid talupoegade salku maha nottides ratsutab ordumeister otse Tallinna alla, kus purustab mässuliste peaväe. Raehärrad ja Toompeale varjunud Taani kuninga vasallid paluvad ordult kaitset, mida ordumeister armulikult ka lubab.Pöide ordukantsi enda kätte saanud Saaremaa ülikud hakkavad samal ajal valmistuma ordu tasuretkeks. Pöide tapatalgute järgne joovastus muutub peagi ebakindluseks tuleviku ees, niigi hapravõitu üksmeelt õõnestab aga Pöide kihlakunna mõjukate suguvõsade omavaheline rivaalitsemine.Vääramatu tormina silmapiiril varitsev sõda paneb proovile inimeste meelekindluse, omavahelised suhted ja nii mõnigi, keda me arvasime läbi ja lõhki tundvat, osutub hoopistükkis kellekski teiseks.

Üksikemana poja ülikooliküpseks kasvatanud Aliis otsustab vahetada hooldushaigla õe ameti koristajakoha vastu Rootsis, et nii oma lapse arstiõpinguid toetada. Aastaid kitsastes oludes virelenud Aliis on ammu kaotanud usu, et elu talle põnevust ja armastust võiks pakkuda. Kuid laevasõit sihtkohta osutub ootamatult seiklusrikkaks. Kui luksusliku restorani klient kalaluu alla neelab ja teda lämbumisoht ähvardab, suudab üksnes Aliisi kiire ja otsustav sekkumine vana mehe surmasuust päästa. Pööraselt rikas ja mõistatuslik vanahärra kutsub Aliisi oma erihooldajaks ning Rootsi haigla asemel satub naine tööle Prantsusmaa villasse. Üle pikkade aastate on tal aega vaadata tagasi lapsepõlve, mil ta kasvas üles väikeses alevikus, ning otsida lepitust oma vanematega, kas või mõtetes. Samal ajal püüab Aliisi poeg Mathias toime tulla iseseisva eluga Tartus ja üha enam vaevavad teda küsimused oma isa ja vanavanemate kohta, kellest ema talle pea midagi rääkinud pole. „Viimane laev” on eluterve huumoriga kirjutatud südamlik lugu naisest, kes avastab üllatuslikult, et küps iga võib olla mitmes mõttes märksa värvikirevam kui noorus. Raamatule on oodata järge.