Книги, похожие на «Suonio, Kuu jutustused»

Kes ei mäletaks Robert Sheckley alatasa igasugustesse väljapääsmatutesse olukordadesse sattuvaid kangelasi Gregorit ja Arnoldit ning nende planeetide kahjutustamise ettevõtet? Kes ei mäletaks legendaarset juttu «Tont nr 5» antoloogiast «Lilled Algernonile»? Esmakordselt maailmas ilmuvad nüüd kõik Gregori ja Arnoldi sarja kaheksa lugu ühtede kaante vahel just eesti keeles Orpheuse Raamatukogu sarjas.(Orpheuse Raamatukogu, 2228-0464; 2/2016)

Kogumik sisaldab ulmekirjanduse suurmeistri Robert Silverbergi üheksa hoogsat seikluslugu Maa kaugtulevikust ja võõrastelt eksootilistelt planeetidelt, džunglitest ja veemaailmadest, tulnukaju hämaratest varjusoppidest ja kolkaplaneetide salakaubavedajate karmist maailmast. Robert Silverberg: «Pean kohe alguses üles tunnistama, et te ei leia neist lugudest kuigi palju poeetiliselt kauneid visioone, luulelist proosat või sügavaid sissevaateid tegelaste karaktereisse. Samuti ei ütle need lood midagi inimeseks olemise kohta. Need lood on pärit mu karjääri algusajast ning on suuremas osas otsekohesed seikluslood, mis said kirjutatud osalt lõbu, osalt raha pärast. /…/ Ja siin nad nüüd jällegi on, need kadunud ajastu artefaktid, üheksa varajast lugu, mis on toodud uue sajandi kõhedakstegevalt ereda valguse kätte, sajandi, mis oli nende lugude kirjutamise ajal alles kauge tulevik.»

Kuigi teismelist Fauri köidab üksinduse imeline maailm, kannustab teda ka soov olla keegi teine, igatsus saladusliku muu järele.Nii leiab ta endale eeskujuks vanema noorhärra, kelle põnevasse ellu püüab ta päev-päevalt üha enam sulanduda.Paraku muutubki mõlgutamisi ette kujutatu reaalsuseks, võimaluseks osaleda hoopis teistsuguses maailmas, mõõtmatult erinevas, kus ta tegelikult elab.Ümbritsev kiretus seevastu lisab kentsakaid varjundeid president Urho-Urhole, kes hea tahte saadikuna juhtub naaberriiki külastama.Meisterlikult loodud tegelaskujude seas eristub ehk enim raamatu teine peategelane Mirt, kelle unistus valgest vannikohvikust realiseerub suletud ühiskonnale ja väikelinnale kohaselt aga hoopis ootamatul kujul.Ignar Fjuk sündis Tartus, päeval, mil Stalinit maeti ja seetõttu pool linnast nuttis, teine aga varjas truult rõõmupisaraid. Ta on omandanud magistrikraadi Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis, teeninud elatist linnaplaneerija, arhitekti ja ajakirjanikuna, tegutsenud kunstniku ja pedagoogina ning istunud rahvaesindajana Toompea suures saalis ajal, kui poliitika eesmärgiks oli eelkõige veel ühishüve.

Põgenen elu tõsiduse eest oma 27. sünnipäeval Fidži saartele. Mul ei ole selget sihti, on vaid uitmõte purjelaevale hääletamisest. Sealt aga rullub lahti teekond, mis viib linnalapse kaugetele saartele lihtsa maaelu keskele. Naeru, tantsu, laulu ja kummaliste kommete kaudu õpin elama nagu fidžilane. Külaelu argipäevas koon naistega vaipu, õpin kasutama kookospähklit 101 erineval viisil, tükeldan lehmakeret ja pidutsen just nii nagu fidžilased seal maailma serval.Seisan ühes kohalikega silmitsi ka varjudega paradiisis: tõusvas maailmameres upuvad terved saared ja hääbuvad sajanditevanused traditsioonid. Tarbimishulluse tagajärjel muutub elu kaugel Vaikse ookeani saartel iga hetkega.Reisimine ei ole enese leidmine, vaid hoopis kaotamine uutes olukordades, et ise uuena edasi minna. Katse-eksitusmeetodil loobumine kõigist neist minadest, kes ma ei ole. Fidžil seisan ka mina valiku ees, kas järgida unistust sinise ookeani avarusest või südamehäält…