Книги, похожие на «Maria Adolfsson, Kuradi ja mere vahel»

Saage tuttavaks, see on Melissa: kassiarmastaja, hell ema, krimikirjanik … julge ja vapper detektiiv? Melissa Craig on oma uuest elust vanas päevinäinud majakeses tohutus vaimustuses, kavatsedes veeta oma päevi roose kärpides ja naabri punase Binkie-nimelise kassiga tutvust sobitades. Ta soovib vaid seda, et oleks taibanud juba varem maale kolida. Aga koputus uksele toob uudiseid šokeerivast avastusest ning naine leiab end ühtäkki jahmatava mõistatuse keskpunktist: metsast tema maja tagant leiti äsja noore naise luud. Ehk ei olegi väike Ülem-Benbury külake nii idülliline, kui esimesel pilgul tundus? Veidrad öised telefonikõned veenavad Melissat, et politsei on kõike muud kui õigel teel, niisiis ei suuda naine kiusatusele vastu panna ja hakkab ise väikest viisi nuhkima. Bingosaali, ilusalongi ja mujalegi oma nina toppides torgib ta üksjagu herilasepesi ning toob päevavalgele mõned selle küla kõige skandaalsemad saladused, kuid kurjami tabamisele see teda lähemale ei vii … Sahtlist leitud vana päevinäinud foto on viimane kild, mida ta asja lahendamiseks vajab, aga kas Melissa, uustulnukas kokku hoidvas kogukonnas, suudab üksinda selle erakordse mõrvamüsteeriumi tuumani jõuda?Raamatuga „Mõrv Viirpuuvillas“ alustame Melissa Craigi müsteeriumite sarja. Betty Rowlands tutvustab meile väljamõeldud Ülem-Benbury külakest, mis ei jää maalilisuse osas sugugi alla telest tuntud Midsomerile. Melissa Craigi lood on ehe külakrimi parimal kujul: kaunis ümbrus, (enda meelest) kole kavalad amatööruurijad, kassid, koogid, skandaalsed kuriteod, kuulujutuveskid ja kukalt kratsima panevad müsteeriumid, mis kohaliku külakogukonna ja muidu nii uniselt kulgeva elu Ülem-Benburys põhjalikult kihama panevad. Mõnus kerge krimilugu sobib ideaalselt kõigile, kes hindavad üle kõige vana head vajaduspõhist kuritegu ja loevad oma lemmikuteks Miss Marple’i (Agatha Christie) ja Jessica Fletcher („Mõrv sai teoks“) stiilis lugusid „Midsomeri mõrvadele“ omases keskkonnas.Kas te arvasite tõesti, et maalilistes Inglise külakestes valitsevad rahu, vaikus ja idüll? Kahjuks peame selle mulli purustama …

Lydia Koidula viimane näidend „Kosjaviinad ehk Kuidas Tapiku pere laulupidule sai“ ilmus trükisõnas esmakordselt originaalmahus – nii nagu autor ise selle 1880. aastal koos osaliselt kakskeelsete remarkidega kirja pani. Värvikate tegelaskujudega lustlik-õpetlik hoogne lugu pärineb eesti teatri algusaegadest, ent käsitletud inimsuhted ja ühiskondlikud teemad pole aktuaalsust kaotanud ka tänapäeval.Käsikirja saatust ning näitemängu ajalist tausta valgustab eessõnas kultuuriloolane Malle Salupere.Raamat ilmus Koidula loodud eesti teatri 150. juubeliks.120 lk

„Ma mõtlen tüdrukust, keda ma silmasin peeglis möödunud õhtul: tume marmorist vandlikarva seinte taustal, läikivad mustad juuksed, sügavad igatsevad silmad, millesse pilk upub, sest need rahutud uudishimulikud silmad räägivad seksuaalsest huvist.” Traagilise loo müstilisest ja lummavast Justinest ning nendest, kelle elusid ta puudutas Teise maailmasõja eelses Aleksandrias, jutustab tema armuke, vaesunud iirlasest õpetaja, kes on leidnud varjupaiga Vahemere teisel kaldal, Kreekas. See on kahtlemata armastuslugu, aga raamatu tõeline kangelane on tegevuspaik Aleksandria, idamaiselt värvikirev, mere ja kõrbeliiva kuumuses värelev miraaž, mis meenutab „Tuhande ja ühe öö” maailma, linn, „kus naised ei tohi ihata mõnu, vaid valu, ja peavad jahtima seda, mida nad kõige rohkem kardavad leida.” Lawrence Durrell (1912–1990) on 20. sajandi menukamaid Briti kirjanikke, matkamees Gerald Durrelli vanem vend. Indias sündinud Briti kosmopoliit elas suurema osa elust Vahemere saartel ja selle äärsetes suurlinnades. „Justinet”, mis on 50-ndatel aastatel ilmunud suure tetraloogia „Aleksandria kvartett” esimene raamat, peetakse tema parimaks teoseks. Lisaks Aleksandria kvartetile kuuluvad tema loomingu paremikku viis Avignioni kvinteti romaani, hulk kultuuriloolisi reisikirju Vahemere saartest, luulet ja näidendeid. Kirjanik oli kahel korral Nobeli kirjanduspreemia nominent. Tema teoseid on tõlgitud kõigisse maailma kultuurkeeltesse, kuid eesti keeles pole neid seni ilmunud. „Justine” ainetel valmis 1969. aastal ka film.

„Nikorella ohkas: „Niisugune tore mees. Ja lapsuke on ka armas. Aga naine on tal kindlasti mingi vana nõid. Nägi vist aknast, et mees minuga rääkis ja muutus armukadedaks. Ja mis tal üldse hakkas? Istus köögis ja tegi süüa… No ja teinud siis edasi, miks ta teised sellepärast tuppa pidi kamandama? Tee ise oma neetud salatit, mutt!“ Kuigi ta naabrimehe naist ei tundnud, oli ta tema peale päris vihane. Miks pidi too kõik ära rikkuma? Oli tal kahju, et tema mees kellegi teisega rääkis?“ Naabrimees meeldis Nikorellale. Väga. Ja unistades sellest, kuidas hoopis tema ise mehega õnnelikult elada võiks, otsustab Nikorella kavalust kasutades naabrinaisest lahti saada. Igaveseks! Järg raamatutele „Kreeklase armuke“ ja „Kättemaksu ballaad“. Raamatule järgneb neljas osa „Taluvuse karikas“.

Vana legendimaiguline lugu Ameerikast räägib telekast seepi vaatavast naisest, kes nutab. Meestuleb reklaamipausi ajal elutuppa ja küsib:„Mis viga, kallis?“ Naine vastab häbenedes: „Ei midagi, kallis, seep läks silma.“Loodan, et see seep hakkab silma.– – - – -Sõna seep ise tuli meiemail käibele ameerika seebireklaamide kaudu, mida hakati televisioonis torkama pikkade halearmsate filmide vahele. Tavalised olid nn seebiooperid, kus keegi ei saanud enne lõppu aru, kes on kelle isa, ema, laps; vanavanematest rääkimata.Sekka ikka paksult armastust.– – - – -Selleski seebis ei saa lugeja kohe pihta, kes on kellega ja kuidas seotud. Isegi autor ei tea veel, et Dagmari ja Toreadoori vahel tekib kaarleek,ega sedagi, et Maadu on juba rase ja peale tulemas on nais-alkohoolikute neljas põlv…