Книги, похожие на «Margus Lember Ja Mai Rosenberg, Kuno Kõrge - sisehaiguste professor»

Cristiano Ronaldo on ühteaegu üks kõigi aegade paremaid jalgpallureid ning samas üsna vastuoluline isiksus. Ronaldo paistis oma andekusega silma juba väikesest peale. Ta lahkus 12-aastaselt oma sünnisaarelt Madeiralt, et mandril saada maailma parimaks jalgpalluriks. Peagi üritasid teda värvata maailma parimad klubid ning Alex Ferguson meelitas ta Manchester Unitedisse, kus ta võitis nii Meistrite Liiga kui kolm Inglismaa meistritiitlit. Seejärel siirdus Ronaldo meeletu summa eest Madridi Reali, kus ta seni on tulnud kaks korda Meistrite Liiga ja korra Hispaania liiga võitjaks, aga Portugali koondisega päris suurt edu pole veel õnnestunud saavutada. Viimastel aastatel võrreldakse Ronaldot pidevalt Barcelona tähe Lionel Messiga, millest on kujunenud suur duell.Raamat annab seni põhjalikuima ülevaate ühest viimaste aastakümnete suurimast jalgpallitähest, tema taustast, arengust, karjäärist ja ka seda saatnud skandaalidest.Guillem Balague on tuntud hispaania jalgpalliajakirjanik.

raamat sarjast Olümpiavõitjad

“Võin julgelt öelda, et saavutasin tippspordis olles kõik, mis võimalik. Mul oli hea meeskond, suurepärased meeskonnakaaslased, teenekad treenerid. Olid võimalused oma võimete realiseerimiseks. Teha just seda, millest unistasid, mida soovisid,” ütles olümpiavõitja Viljar Loor. Eesti võrkpallilegendi Viljar Loori sportlasetee on harukordne. Viis korda järjest tuli Loor Nõukogude Liidu koondislasena Vana Maailma meistriks. Kaks korda maailmameistriks. Kahel korral võitis maailma karika. Oli osaline maailma võrkpalli rekordmängus, kui Nõukogude Liit kohtus 1982. aastal jalgpallipühamus Maracanal 96 000 pealtvaataja ees Brasiiliaga. Kõige tähtsamaks peab ta aga ikkagi Moskva olümpiakulda. “Olümpiavõit on maksimaalne tipp, kõrgemale pole sportlasel kuhugi püüelda,” kinnitas Loor.

Juhan Liivi huvilised saavad kirjadest rohkesti andmeid kirjaniku hingeseisundite, enesetunde, püüdluste ja armutundmuste kohta. Pidevalt on ta mures ja kimpus oma tervisega. Korduvalt rõhutab Liiv oma vaesust, mis takistab teda ka L. Goldinguga abiellumast. Rahapuudusel jääb teostamata unistus koos Liisaga oma ajalehte välja andma hakata; hiljem räägib luuletaja raamatukaupluse asutamisest. Ka see mõte jääb teostamata.

Miks just raamat? 40. sünnipäeva puhul korraldas Peeter Volkonski Illegaardi kohvikus näituse “Minu ja minu sõprade asjad”, mis on nüüdseks unustusehõlma vajunud. 50. sünnipäeva puhul korraldas ta Vanemuise kontserdimajas kontserdi, mis jäi tehnilise apsu pärast linti võtmata. Niisiis mõtles ta, et 55.sünnipäeva puhul võiks olla raamat, sest raamat jääb kusagil ikka alles, näiteks Ameerika Ühendriikide Kongressi Raamatukogus, kus on tallel isegi kõik “Harju Elu” numbrid. Miks selline pealkiri? Peeter Volkonski sobras vanades paberites, leidis mõne loo, mis kunagi ammu isegi avaldatud, mõne, mida kunagi esitatud ja mõne, millest ta isegi ei aimanud, et see veel alles on. Seejärel istus ta tugitooli, kirjutas ruudulisse kaustikusse mõne pildi juurde ja pani kõik kokku. Sai paras kompott. Ja kuna kõike selle komponente ühendavad kaaned, siis ei mõistnud ta paremat pealkirja välja mõelda, kui selle raamatu rahvusvaheline number.