Книги, похожие на «Барбара Картленд, Kuninganna päästab kuninga»

Ühe rühma päevik Selle hirmsa ja rõõmustava raamatu kirjutas Henri Barbusse, inimene, kes tegi ise läbi kõik sõja koledused. See ei ole geniaalse Lev Tolstoi paraadlik raamat, milles geenius uuris sõda kauges minevikus; see pole Verta Sutneri pisarlik teos “Maha sõda“, mis on kirjutatud hea kavatsusega, kuid ei suuda kedagi veenda ega kellegi veendumusi muuta. See on lihtne raamat täis prohvetlikku viha, see on esimene raamat, mis kõneleb sõjast lihtsalt ja karmilt, rahulikult ja tõe määratu jõuga. Temas pole kujundeid, millega sõda romantiseeritakse, millega tema verist ja porist õudust vikerkaarevärviliseks võõbatakse. Maksim Gorki

Oskar Lutsu «Kevade», «Suve» ja «Sügise» vältimatu ja loomulik järg, mida tuleb pidada Tootsi-lugude viimaseks vaatuseks alapealkirjaga «Pildikesi raugapõlvest». Selleks kutsub meid oma saatesõnas üles Hando Runnel. Kuna O. Lutsu algkäsikiri pole säilinud, siis kutsus «Talve» ilmumine esile rohkesti poleemilisi vastukajasid, elevuses oletati koguni teadlikku müstifikatsiooni. Mainitud saatesõnas leidub fragmente Arnold F. Karu, väljamõtlemata ümberkirjutaja päevikust, mis heidab valgust sellele, kuidas Oskar Lutsu «Talve» käsikiri A. Karu kätte sattus ja missugune saatus seda viimaks tabas. Mida asjast ka ei arvataks, ilus kingitus igaks jõuluks on see «Talve» vastuvaidlematult!

Vetemaa Rist rahvas kuulub kahtlemata eesti ajaloolise romaani tippude hulka ja ka kirjanik ise peab seda üheks oma parimaks teoseks. Romaani nö alustalaks on Uku Masingu uurimistöö 1343 mille käsitlus Jüriöö ülestõusust on küllaltki erinev üldlevinust.Peakaraktereid on nii rivaalitsevate Taani hertsogiriigi kui Saksa ordu alamate ja muidugi maarahva hulgast. Ja loomulikult ei puudu raamatust pelkirjas viidatud kristulse ja ka keskaegse esoteerikla külg, seda küll palju sügavamalt kui klassikalisel põnevusromaanil, mõtiskledes patu ning lunastuse üle.

“Punane pöidlajälg” on doktor Thorndyke’i sarja esimene lugu(ilmunud 1907). Thorndyke asub kaitsma meest, keda süüdistatakse häbiväärses kuritöös. Tõendid on vääramatud ja isegi süüdistatava advokaat ei usu oma kliendi juttu. Thorndyke aga ei usu üldse midagi, enne kui teaduslik uurimine on kinnitust toonud. Kui teaduse kiretutele argumentidele hakkab lisanduma raevukaid mõrvakatseid Thorndyke’i enda vastu, näib üha kindlam, et ta on tõe jälil. Kas aga tabab tema enne tõe või tundmatu roimar ta enda?