Книги, похожие на «Anton Hansen Tammsaare, Kuningal on külm»

Siglufjörður: idülliline ja vaikne kaluriküla Põhja-Islandil; paik, kus keegi uksi ei lukusta ja kuhu pääseb üksnes kitsa, läbi mäe kulgeva tunneli kaudu. Ari Thór Arason: algaja politseinik oma esimesel ametikohal, kaugel eemal Reykjavíkki jäänud kallimast; minevikutaagaga, mida ta endaga kõikjale kaasa tassib. Kui lumest leitakse poolalasti, teadvusetu ja verest peaaegu tühjaks jooksnud naine ja tunnustatud eakas kirjanik kohalikus teatris surnuks kukub, leiab Ari end sündmuste keskpunktist kogukonnas, kus ta kedagi usaldada ei saa ning saladused ja valed on osa elulaadist. Laviin ja lakkamatud lumetormid sulgevad pääsu linna ja ööpäevaringne pimedus ähvardab Ari hulluks ajada. Kardinate vahelt piiluvad uudishimulikud pilgud, ja uurimine, mida noormees läbi viib, võtab aina keerulisema, kõhedust tekitavama ja isiklikuma plaani. Minevik mängib olevikuga kulli ja klaustrofoobsed pained kuhjuvad; Ari vajub aina sügavamale oma isiklikku lumepimedusse ja peab tabama tapja.„Pimeda Islandi“ sarja esimene raamat.„Ragnar Jónassoni kirjutused on täis kõhedalt poeetilist ilu – see raamat on kohustuslik lugemisvara Islandi noir’i aina kasvava austajaskonna ridadele. ”Peter James„Paeluv … vanamoodne mõrvamüsteerium, mida iseloomustab tugev keskne tegelaskuju ja lumevangi jäänud Islandi väikelinna tekitatud köitev taust. Ragnar on klaustrofoobiat kujutades arvestatav tegija.”Ann Cleeves„„Lumepimedus“ on tõsiselt hea nn suletud toa müsteerium: mõrva ja muude kuritegude uurimine suletud ühiskonnas, kus kahtlusaluseid on võrdlemisi vähe … Jónasson ei tee sohki, tema vihjed on traditsioonilised ja hästi läbi mõeldud – ja lugeja aina keerab lehti. „Lumepimedus“ on moraaliküsimustes traditsioonilistest „vajaduspõhistest“ mõrvalugudest mitmekihilisem ja pakub pilguheitu süngematesse ja kahtlemata hirmutavamatesse mõttemaailmadesse.“

Algupärast Eesti ulmet avaldava Täheaja almanahhisarja 12. köites on esindatud nii kodumaise ulme tuntud tegijate – Siim Veskimehe ja Maniakkide Tänava – uudislooming kui ka uute autorite – Manfred Kalmsteni ja Helena Alexandra Altroffi – esimesed suleproovid. Lisaks avaldame traagiliselt hukkunud kultusautori Lew R. Bergi (1968–2005) järelejäänud paberite hulgast leitud lühiromaani.Temaatiliselt on uues Täheajas enim esindatud teadusliku fantastika kosmoseulme alaliiki kuuluvad teosed, kuid lisaks on nende kaante vahel ajarännuulmet, postapokalüptilisi maailmu ja veel palju muudki.Kogumiku lood:Lew R. Berg: «Musta Roosi vennaskond»Siim Veskimees: «Asteriuse kodutee»Maniakkide Tänav: «Au ei olegi vaja» («Saladusliku tsaari» järg)Manfred Kalmsten: «Põgeneda Rottidelinnast»Helena Alexandra Altroff: «Defectis»Catherine Asaro: «Virmalised neljal häälel», tõlkinud Iris-Barbara JeletskiRaul Sulbi lugu Jules Verne'ist, «150 aastat „Erakordseid reise“»Raamat on ilmunud Eesti Kultuurkapitali toetusel.

Poeet-sõdalane rändab läbi kõrbe, otsides naist, keda ta pole kunagi näinud. Tema kauge järeltulija püüab jälile saada kaotsiläinud araabia luule tähtteosele. Lahendamist ootab mõistatus, mille keskmes on ühesilmne ja pime džinn, kes suudab ajas rännata. Ali Baba koopas ei ela mitte nelikümmend röövlit, vaid hoopis filosoofid. Šahrazad pole „1001 öö” muinasjuttudest tuntud tütarlaps, vaid džinn, kes elab veel praegugi. Araablased mõtlesid kristluse välja paar sajandit enne Kristust. Maailma kõige kiirema kirja mõtles välja naine, kes ihkas vangistada aega.Saladustest, labürintidest, ennustustest ja mõttemängudest pulbitsev „Qāfi mõistatus” (2004) teeb vaimuka kummarduse araabia kultuuripärandile. Kuid eelkõige on see ülistuslaul keelele, kirjale ja luulele.Brasiilia kirjaniku Alberto Mussa (snd 1961) perekonna juured asuvad osaliselt Lähis-Idas ja tema teostes on alati tunda erinevate kultuuride värvikat koosmõju. Õppinud matemaatikat ja lingvistikat, on ta kirjutanud mitu teost Rio de Janeiro kirevast ajaloost, tõlkinud islamieelset araabia luulet ja uurinud Aafrika mõjusid Brasiilia kultuurile. Tema romaane on välja antud 16 keeles ja need on võitnud arvukalt auhindu.

„Pooltoonid” on mitmekihiline raamat, mis räägib ennekõike armastusest – armastusest mehe ja naise vahel ning armastusest muusika vastu. Ent teose peateemaks kujuneb tahes-tahtmata lähisuhtevägivald, mis kipub varjutama kõike muud.Raamatu peategelane, nooruke Elis õpib laulmist ja saab töökoha mainekas barokkansamblis. Elis on õnne tipul, kuid muusikamaailma telgitagused ei osutugi teab kui roosilisteks: siin tuleb ette nii intriige, haiglast auahnust kui ka kadedust. Ka Elise armuasjad hakkavad tegema kummalisi siksakke ja mõne aja möödudes avastab ta, et elab koos mehega, kes kasutab tema kallal vägivalda.Raamat näitab ilmekalt, kuidas mõjub lähisuhtevägivald naise psüühikale – veel aastaid hiljem on Elisel raske elust rõõmu tunda. Et traumast üle saada, läbib ta pika ja keerulise tee, mis nõuab tohutut tahtepingutust.Tumedast alatoonist hoolimata mõjub romaan elujaatavalt ja helgelt ning sisaldab ka kelmikaid ja humoorikaid noote.„Pooltoonid” on Annika Lõhmuse esimene romaan. Varem on tema sulest ilmunud luulekogu „Halo” ja reisinippide käsiraamat „Passist reispassini”.

"Amfiibinimese" autori lugu noorest arstist Marie Laurentist, kes võtab vastu töö professor Kerni juures ja avastab siis, et too uurib, kuidas säilitada elu kehast eraldatud peades. Professor Kern säilitab ka oma õpetaja ja mentori, geniaalse professor Dowelli pead salaja oma laboratooriumis, sundides seda enda heaks teadustöid tegema. Kehast eraldi elava pea motiiv pole küll Beljajevi välja mõeldud, kuid ta teadis ilmselt suurepäraselt, mida võiks tunda kehast eraldi elav pea – kirjanik oli ise aastaid halvatuna voodisse aheldatud. Nii «Amfiibinimesest» kui «Professor Dowelli peast» on tehtud peaaegu sama kuulsad filmiversioonid.