Книги, похожие на «Vene muinasjutt, Kuldkalake»

Novellikogu „Tahan tunda, et elan“ on omamoodi romaan novellides, mille lugudest joonistub ühiste tegelaste toel välja pilt ühe suguvõsa käekäigust XX sajandi Soomes. Pöördelised ajaloosündmused toimuvad taustal, esiplaanile tõusevad sünnid ja surmad, pulmad ja matused – nendes lugudes elavad ja armastavad, kukuvad ja tõusevad jälle jalule tugevad soome naised.

Elas kord väike tüdruk, kellel olid ilusad, heledad, kullakarva juuksed. Teda hüüti Kuldkiharaks. Ühel päeval läks ta metsa jalutama. Märkamatult jõudis ta juba päris sügavale metsa, kust leidis majakese. Et tüdruk oli väsinud, koputas ta tammepuust uksele. Keegi ei vastanud. Kuldkiharake soovis aga väga puhata ja nii astus ta julgelt uksest sisse.Inglise muinasjutt

Jan Guillou „Kurjuses” kirjeldatakse vägivalda Rootsi argielus. Me näeme peategelast Erikut koduses kurjuses sadistist isa kõrval ning ka kooliõue kampade keskel.Erik heidetakse jõhkra käitumise pärast koolist välja ning ta satub internaatkooli. See maailm on tulvil suuremate omavoli väiksemate üle. Eriku vastuhakk vanemate koolikaaslaste rõhumisele viib vägivallaahelani, mida ta ise ajapikku enam valitseda ei suuda. Asi kasvab üle avalikuks sõjaks. Lõpuks on Erik valmis otsustavaks kättemaksuks…

"Mitte kõik pole kogenud, et inimese elu ja argipäev võivad üleöö täielikult muutuda. Sellele polnud kunagi mõelnud ka raamatu peategelane Helena. Ja siis…Mees, kes aluspükstes tema ees seisis, pani käed ülbelt puusa. Silmad pilukile tõmmanud, vaatas ta Helenat. Oli näha, et ta oli väga vihane, kuid Helenale tundus ta millegipärast halenaljakas ja neiu ei suutnud muiet varjata. Seisab seal poolalasti oma tillukese peenisega püksis ja veel ülbitseb. Ja mis pagan ta nimi oli? Jon? Jack? Ooh… No ausalt…Olukord tundus hale. Igas mõttes. Samas ei teadnud Helena, mida öelda. Ja mida tal öelda oligi? Sajaeurone tema pihus rääkis enda eest. Ta oli selle mehe rahakotist võtnud ning kohe lahkuda tahtnud, raha kotti või taskusse pistmata. Arvas, et küll jõuab, et sellega on aega, kuniks ta korterist lahkunud on. Ta eksis. Ilmselt oli mees ärkvel olnud ja teda jälginud kogu see aeg, kui ta end riidesse pani. Pagan teda võtku…„Anna andeks,“ tegi neiu haledat häält. „Ma pole lits, ausalt… Lihtsalt mul on väga raha vaja.“ Võibolla rääkida ausalt ära, et ta on juba paar kuud tänaval ööbinud? End kangialustes peitnud? Neiu ei teadnud, mida teha, kuidas end välja vabandada… Kas öelda õigustuseks, et ta ikkagi on lits, kuid mees meeldis talle… või püüda teda «haledaks teha, hakata nutma?»

Elas kord mölder, kes pärandas oma kolmele pojale veski, eesli ja kassi. Peagi jagati vara ära. Vanim sai endale veski, keskmine eesli ja noorimale jäi vaid kass.Kõige noorem vend ahastas: „Mu vanemad vennad saavad koostööd tehes lihtsalt elatist teenida, kuid mulle jäi toita vaid see õnnetu kass.“Oma isanda juttu kuulnud kass ütles tõsisel häälel: „Ära muretse. Anna mulle kott ja lase mulle saapad teha, et saaksin lipata läbi muda ja põõsaste, ning sa näed, et sinu osa pärandusest ei olegi nii halb, kui sa arvad.“