Книги, похожие на «Julie Buxbaum, Kui sõnadest jääb puudu»

Kaks üksildast linna Colorados – Hope ja Despair, üks tähendab lootust ja teine meeleheidet. Nende vahel kaksteist miili tühja teed. Ja Jack Reacher – mees, kes ei tunne hirmu, kellel pole midagi kaotada ja kes kunagi tagasi ei pööra. Tegelikult soovib ta vaid tassi kohvi juua. Ent Reacheri kohvisoovil on saatuslikud tagajärjed. Nii nagu alati, satub Reacher ka selles Lee Childi lummavas põnevikus sõtta endast kaugelt tugevama vastasega, kes ei soovi mitte ainult tema lahkumist, vaid surma.Midagi sellist ei oska juhuslik läbirändaja Reacher oodata. Ent mida ilmsem on linnakeses valitsev vaenulikkus, seda vähem soovib ta oma teekonda jätkata. Vastupidi, asjaolude üha süvenev veidrus tekitab temas veendumuse, et midagi on väga valesti ja et sellele valele tuleb vastu hakata. Tähendagu see kas või ühemehesõda terve linnaga.Kuid ka seekord ei võitle Reacher päris üksi, vaid leiab endale liitlase võluvas ja tarmukas naispolitseinikus. Koos hakatakse saladusi lahendama ja välja selgitama seoseid kauge verise sõja ning keset hiigeltasandikku uneleva väikelinna vahel. Pannes selle käigus tahes-tahtmata mängu oma elu. Kuid kõik märgid näitavad, et mäng on seda panust väärt.

Kevad 1954. Tapa rajoonis Amblas toimunud salapäraste asjaoludega tulevahetust julgeoleku ja metsavendade vahel saadetakse uurima riikliku julgeoleku nooremleitnant Endel Kroll. Peagi selgub, et juhtum on arvatust keerukam. Midagi on valesti nii võimuesindajate kui ka metsavendade ridades ning tavainimesed peavad laveerima eri poolte vahel, et igapäevaeluga hakkama saada.

Mirjam pidi terve oma lapsepõlve hoolt kandma nooremate õdede-vendade eest, sest alkoholilembesel emal polnud lastest sooja ega külma. Nüüd, lõpuks ometi iseseisev, naudib ta täiel rinnal vabadust ega taha kodus elatud aja peale mõeldagi. Kui aga ema ootamatult sureb ja ilmneb, et tema neljal alaealisel lapsel pole kellegi juurde minna, tuleb neiul seista silmitsi väga raskete valikutega. Kas saata õed-vennad lastekodusse või püüda kogu koormaga jälle ise hakkama saada – taas kord omaenda elu ohvriks tuues? Ma pole kunagi tahtnud emaks saada. Mitte ealeski. Lapsepõlves kogetud pidevast emamängimisest oli enam kui küll ning üksnes mõtegi samasugustest kohustustest ja vastutusest tekitas minus tülgastust ja õudusvärinaid. Kodust lahkumine oli tähendanud mu jaoks imelist vabanemist, võimalust lõpuks ometi elada üksnes iseendale. Seda võimalust ei kavatsenud ma enam kunagi käest lasta. Minust pidi saama üksik, ainuüksi endast sõltuv ja ainuüksi oma isiklike vajadustega arvestav naisterahvas, kelle ellu kuulub töö, mõned toredad hobid, head sõbrad ja ehk ka mingi vahva lemmikloom, kes ei nõua palju tegelemist.

Joomahullu päevaraamat on tõupuhas kultusraamat. See Juha Vuorise päevikuvormis netti kirjutatud absurdne ja siiralt räme kolehuumori õieke saadab väikekodanlikud väärtushinnangud pikalt ning paneb naerulihased tõsiselt proovile. Joomahullu päevaraamat on Soomes olnud meeletult edukas, see on tõlgitud norra ja rootsi keelde ning loo järjed Tulba-ahv, Mürgiaastad ja Rasedusarmid on samuti müünud lausa pagana hästi.