Книги, похожие на «Enn Kippel, Kui Raudpea tuli»

Keskealine Aliis on Prantsusmaalt koju tagasi tulnud ja oma elu uutesse rööbastesse juhtinud. Kuid ühel hetkel tuleb tal naasta lapsepõlvekoju – väikeasulasse, mida ta pole üle kahekümne aasta külastanud. Otsekui virvatulukesed meelitavad mälestused ta ohtlikule alale, kus peitub nii varjatud tundeid, aegunud kuritegusid kui ka võimalus leida tõeline armastus. Kõike seda muidugi siis, kui tal õnnestub toime tulla ootamatult kaela langenud elukoormaga.Müstikahõnguline, romantiline ja humoorikas „… kes pole kunagi söönud homaari“ on mõtteline järg Aliis Jõe 2017. aastal ilmunud teosele „Viimane laev“. Aliis Jõe on telerežissöör Elo Seliranna pseudonüüm.

Kui endine uurija Sam Berger silmad lahti teeb, ei ole tal aimugi, kus ta viibib. Ta leiab end üleni valgest märkideta maailmast. Aga siis ilmub tema kõrvale endine kaitsepolitseinik Molly Blom ja Bergerile saab selgeks, et nad on jooksus õigusemõistmise eest, mis ei mõista õigust.Põhja-Rootsi inimtühjal sisemaal redutav detektiivipaar saab ootamatu ülesande, mis meenutab Sam Bergerile üht ebameeldivat juhtumit minevikust. Kas tookord mõisteti mõrvas süüdi ikka tõeline süüdlane? Pealtnäha lihtne ülesanne vestelda ühe hüsteerilise vandenõuteoreetikuga võtab ehmatavalt tõsise ja isikliku pöörde.Arne Dahli menuka põneviku „Piirimaa” järg „Sisemaa” on närvekõditav retk pimeduse jääkülma südamesse.„Intensiivne, järskude ootamatute kurvidega, kohati pisut irooniline, kuid äärmiselt kaasahaarav. Elamus on suurepärane.”Jaan Martinson Arne Dahli põnevikust „Piirimaa”Arne Dahlilt on eesti keeles varem ilmunud „Piirimaa” ja kuus teost raamatusarjas „Mirabilia”.

Juba sõnumit ära saates teadsin, et ma ei ootagi enam Annalt kiiret vastust. Ma lihtsalt proovisin nendega ühendust hoida. Täpselt nagu foorumist soovitati. Ikka et kirjuta ja uuri, kuidas neil läheb. Ära räägi nii palju endast. Nemad kolisid. Neil on raskem. Tunne siirast huvi. Julgusta. Ole toeks. Ära unusta. Räägi. Kirjuta. Toeta. Uuri. Teooria oli mul väga selge. Ainus probleem oligi see, et teooriat oli päris raske praktikasse rakendada, sest nad ei tahtnud mulle sugugi vastata.„Lumelinnu surm“ räägib sõpradest lahku kasvamise valusa loo. Pärast sõbrannade ärakolimist püüab 14-aastane Isabel sõprust igati alal hoida, kuid see ei tundu sõbrannadele eriti korda minevat. Nagu ka kiuslikele klassikaaslastele ja pealiskaudsetele õpetajatele. Asja ei tee sugugi paremaks see, et oma lastelt aina saavutusi ootavad vanemad Isabeli pidevalt tema õega võrdlevad. Too on kõike seda, mida Isabel ei ole – Preili Perfektne. Isabel jääb oma mõtete ja tunnetega täiesti üksi. Kellelegi ei lähe see korda, keegi ei hooli … Või siiski? Oma muresid foorumi püsiasukatele usaldades hakkab tüdruk uue pilguga nägema seda, mida ta seni on iseenesestmõistetavaks pidanud. Selgub, et sõprusel on mitu nägu ja et toetust võib leida sealt, kust seda oodatagi ei oska. „Lumelinnu surm“ on Ene Sepa üheksas romaan. Mitmed tema varasemad teosed on saanud auhindu Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud noorteromaani võistlusel. Romaan „Taeva tühjad tribüünid“ pälvis Lastekaitse Liidu ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse tunnustuse Hea Noorteraamat 2018.

Evelin Kivimaa romaan „Armunäljaste festival“ näitab rokkaritest sõpruskonda, kes otsustab, et edaspidi on kogu nende elu festival: pidev kulgemine ühelt muusikaürituselt teisele. Romaan vaatleb seda teekonda läbi 18 aasta. Keskne teema on elu mõte, mida iga tegelane otsib omal moel. Otsinguid mõjutavad probleemid ja tunded, millega keegi just kokku puutub: HIV-positiivsus, Downi sündroomiga lapse sünd, rahahimu, kehakaalumure, psüühikahäired, mittetunnustamine jm. Raamat on varem armastusnovelle ja luulekogu ilmutanud Evelin Kivimaa esikromaan. Kokkuvõtvalt: Muusikafestivalid. Armastus. Seks. Elu mõte. Sulatatud juust. Siit leiab seda kõike. Mida ühelt raamatult veel tahta?