Книги, похожие на «Adam Haslett, Kui mind enam ei ole»

Ira Tever läheb bossi palvel uurima maakonna äärealal juhtunud lugu tapetud koerast. See tundub esmapilgul lihtsa ülesandena, ent töö käigus sattub ta ise eluohtlikku olukorda, kukkudes heinamaal surnud looma jälgi otsides mahajäetud talukoha vanasse kaevu. Toibudes avastab ta õudusega, et lamab pimedas augus kellegi teise laibal. Ootamatult keeruliseks muutunud juhtumit peab tema asemel asuma lahendama kolleeg Anti Saam meeskonnaga, ent see ei tähenda, et kannatanu rolli sattunud Ira saaks ise uurimisest kõrvale jääda.

Uues Palgasõduri-seikluses on tabamatu diversandi ja palgamõrtsuka vastaseks kriminaalpolitsei ülem Mändmaa, kellega nad silmast silma kohtumata asuvad mängima pingsat ja pinevat kassi-hiire mängu. Kuulid vihisevad, autkummid vilisevad ning kunagi ei saa ükski tegelane kindel olla, kas ta selles mängus on parajasti jälitaja või jälitatav, heade või pahade huvides tegutsev. Kuni hakkab selguma, et tegelik mäng toimub kusagil hoopis kõrgemal, kus otsustatakse noore Eesti riigi saatust inimeste poolt, kelle “karvane käsi” paneb postidele poliitikuid ja korraldab oma huvides suuri rahvusvahelisi operatsioone. Luuremängude niidid viivad Ameerikasse, Venemaale ja Tšetšeeniasse. Selles mängus ei pruugi olla võitjaks need, kes pealtnäha peale jäävad, ometi käib võitlus elu ja surma peale üsna mitmel rindel. Ainus tegelik võit on ellujäämine. Kassist võib hetkega saada hiir, kunagi pole teada, millal ja kelle taga järjekordne lõks kinni klõpsatab.

Andres Västriku oma tütar Kaja ei ole ainus, kes selles Ohtliku lennu osas käerauad saab. Kui sul on ilmselgelt liiga palju raha, siis on oht, et sa liiga kaua ei ela! Kes siis koksas mehele pootshaagiga kuklasse? Vaata testamenti ja moodusta kahtlusalustest järjekord. Elementaarne ju! Samas on õhk paks peresisesest ükskõiksusest, jäisest kalkulatsioonist. Et Västrikule elu liiga lihtne ei tunduks, saadab tema ex-nukuke pealinnast bussisaadetisena meeldetuletuse, et ta on tütre isa, armastav ja hooliv, nii alfa kui ka beeta. Hea, et Rita liiga palju küsimusi ei esita!

Kord astunud Käina mees mööda teed ja leidnud surnud varese. Mees pistnud varese tasku ja sõnanud: „Ähk läheb tarvis…“Ähk läheb tarvis, mõtlesid ka Hiiumaal Soonlepa talukohas varem elanud kokkuhoidlikud inimesed, kes kõike ise valmistasid, kogusid, korjasid ja tänu kellele võiks siin kas või oma muuseumi teha.Ähk läheb tarvis, mõtles üks mees ja otsustas ehitada veidra isemajandava keramaja. Seesama mees mõtles, et naistki võib tarvis minna, ja nii jõudsin tema tuules mina mandrilt Hiiumaale. Nüüd mõtleme koos, et ähk läheb siinsesse kõrvalisse saarenurka tarvis kultuurielu – Soonlepa mõisalauta jõuavad muusika, teater ja ühepäevakohvikud.Ähk läheb meid tarvis, mõtlevad hiidlased, see täiesti oma nägu rahvakild, kelle visadus, töökus ning naljalembus on teada ja tuntud. Kui ääremaastumine hoogustub, kui kivilinna kutsuvad tuled meelitavad, kui ühendus mandriga on alailma heitlik – kui kaua suudavad hiidlased uskuda, et neid tarvis läheb…?Nad teevad end aga jonnakalt suure maa inimestele kuuldavaks ega lase oma olemasolu unustada. See mulle nende juures meeldibki.Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.