Книги, похожие на «Adam Haslett, Kui mind enam ei ole»

Mirt töötab televisioonis operaatorina. Ta on hiljuti abikaasast lahku kolinud ja püüab ravimitega tõrjuda nii peavalusid kui ka kurvameelsust. Tema endine mees Luukas on pärast valusat läbikukkumist matnud maha unistused heliloojana edu saavutada ja teenib igapäevast leiba helitehnikuna. Aastaid välismaal elanud telerežissöör Johan, Luukase kunagine parim sõber, on ühe isikliku mure lahendamiseks äsja Eestisse tagasi kolinud ja temast on saanud Mirdi töökaaslane. Ootamatu ühine tööots viib nad kolmekesi Delhisse võttele, kuid alguses lühikese komandeeringuna plaanitud reisist kujuneb olude sunnil pikk teekond läbi mitme India osariigi, alt lauskmaalt üles Himaa­laja mägedesse. Sedamööda kuidas India oma võlude ja raskustega reisikaaslastele naha vahele poeb ja omavahelised suhted üha pingestuvad, on nad aina enam sunnitud seisma silmitsi mälestustega, mis neid painavad. See on rännak, mis muudab viimaks nende kõigi elu. „Mäe tippu ja tagasi” on lugu armastusest, hirmust ja lahtilaskmisest.Triin Sinissaar (snd 1975) on hariduselt prantsuse filoloog ja stsenarist. Alates 1999. aastast töötab ta Tallinna Linnateatris dramaturgina. Sinissaar on kirjutanud näidendeid, dramatiseeringuid ja stsenaariume. „Mäe tippu ja tagasi” on tema esimene romaan.

TAGASIPILK KÄIDUD TEELETeekonna lõpul vaadatakse ikka tagasi ja meenutatakse teel läbielatut. Arvan, et mind lapsena kasvatanud vanaisa Alfred, eluaegne eesti keele õpetaja, võiks oma tütrepojaga rahul olla, sest tänu temale hakkasin juba nelja-viie aastasena raamatute ja kirjanduse vastu huvi tundma. Nii olengi läbi elu olnud kahe isanda teener: tehnika, mis andis leiva, ja kirjandus, mis tõi rõõmu ja rahuldust. Oma vanaisale Alfredile pühendan käesoleva raamatu nimiloo – ülevaate tema kodutalu käekäigust läbi aastakümnete, mis ilmub esmakordselt.Peale selle on siia raamatusse koondatud minu põhitöö kõrval kirjutatud lühiproosat, samuti ka paar viimastel aastatel ilmunud, aga ka mõned seni ilmumata lühilood. Novell „Udu teel“ on minu debüütteos, mis märgiti ära 1963. aasta „Loomingu“ novellivõistlusel, kannab tolle ajastu pitserit ja on ära toodud originaalkujul. Jutustusena loetav on ka filmistsenaarium „Tuuline saar“, mis sai 1977. aasta võistlusel II (tol võistlusel kõrgeima) preemia. Režissöör Veljo Käsperi muudetud stsenaariumi järgi valmis sellest „Tallinnfilmis“ 1982. aastal film „Pihlakaväravad“. Novelli „Päevast päeva“ kirjutasin oma toonase ettevõtte Venemaalt tulnud direktori kohta ja see tähendas mulle uue töökoha otsimist. Ka teised lühemad novellid on sündinud tõsielust. Nii et – head lugemist!

Kui Korede õhtusöögi katkestab ta õe Ayoola telefonikõne, siis ta juba teab, mida temalt oodatakse – pleegitaja, kummikindad, raudsed närvid ja häirimatu kõht. See oli juba kolmas kallim, kelle kaunitarist Ayoola „enesekaitseks“ teise ilma saadab, ja kolmas jama, mille Korede peab ära klaarima – nii otseses kui kaudses mõttes.Korede teab, et ta peaks politseisse minema, aga ta armastab oma õde ‒ ega ilmaasjata ei öelda, et pere on alati kõige olulisem. Pingete leevendamiseks käib haiglas õena töötav Korede pihtimas ühele koomapatsiendile, kelle ärkamiseks pole enam lootust.Ja siis ühel päeval hakkab Ayoola käima kohtamas sümpaatse noore arstiga haiglast, kus Korede töötab – enamgi veel, Korede on temasse salamisi juba pikka aega armunud. Ta ei taha, et too lõpetaks vereloigus, nuga seljas … Ja siis ärkab ootamatult mees, kellele Korede on pihtimas käinud.Koredel seisab ees mitu rasket valikut.„Minu õde, sarimõrvar“ on musta huumoriga vürtsitatud lugu verest, mis on paksem kui vesi … ja mida on märksa tülikam vaiba seest kätte saada.

Koolitüdruk Karita pageb kodust ning sõidab veebitutvuse ajelsalaja Afganistani. Mõnda aega annab ta endast märku, kuni side katkeb. KuiKarita ema Marion oma 16-aastase tütre jälil Kabuli sõidab, ei aima tategelikult, mis seal ees ootab. Ema tutvub paljude abivalmis inimestega, tänukellele avastab ta nii mõndagi nii tütre kui ka enda kohta. Marionilootusrikas otsing kulgeb läbi erinevate paikade. Tee lahenduseni on parakukõike muud kui sirgjooneline või ohutu.Olen tüdinenud mõistukõnest, mõistatustest, kanoonilistest arusaamatutestlugudest. Mul on villand imelikest kommetest, keerulistest inimestest,eksitavatest vihjetest. Mida ma siin ometi teen, millega ma siin tegelen? Ma eisaa enam isegi aru. Reis, mis algas lootuses taaskohtuda tütrega, on pööranudmu elu pea peale. Terve galerii tegelasi libiseb mu silme eest mööda: Pekka,Ahmad, Uda, Saira, Damien, Jill, Farida … Ainult minu armas tütar puudubkigaleriist. Ainus inimene, keda ma tõeliselt näha tahaksin. Kus ta ometi on?„Pimeduses kulgeb tee“ pälvis kirjastuse Tänapäev 2015. aastaromaanivõistlusel teise koha. Autor on avaldanud erinevate nimede all niidokumentalistikat kui ka ilukirjanduslikke teoseid. “Pimeduses kulgeb tee”on autori esikromaan, mille kirjutamisele kulus viis aastat.

Jack Reacher on üksi, just nõnda, nagu talle meeldib, ja nautides palavat elektrilist New Yorgi õhtut, vaatleb meest, kes ületab tänava pargitud Mercedese juurde, et sõita sellega minema. Auto sisaldab miljon dollarit lunaraha. Selle raha maksja Edward Lane on pere tagasisaamiseks valmis maksma rohkemgi. Lane ise juhib ülimalt ebaseaduslikku palgasõdurite ettevõtet. Oma kaunitarist naise ja lapse leidmiseks ei kohku ta tagasi mingist rahasummast ega vahendist. Kättemaksuks kavatseb ta valla päästa Jack Reacheri, sest Reacher on maailma parim tagaajaja.Pahelise inimröövli jälil avastab Reacher oma palkaja minevikust ehmatavaid saladusi ning õõvastava draama otse räpase väikese pisi¬sõja südamest. Ta hakkab taipama, et Edward Lane’il on midagi varjata. Midagi inetut. Midagi suurt. Ent Reacher teab ka, et mängust väljumiseks on ta asjaga nüüd liiga tihedalt seotud.Ainuke moodus, kuidas tuua tõde päevavalgele, on käia raskemat teed, nagu öeldi vanasti sõjaväeteenistuses. Niisiis alustab Reacher nullist. Töötab detailide kallal ja järgib juhtlõngu. See, mis algas New York Citys, jõuab plahvatusliku lahenduseni kolm tuhat miili eemal unises Inglise maakohas, kus Reacher tegutseb üksinda varjude keskel, relvastatud, ohtlik ja võitmatu.