Книги, похожие на «Adam Haslett, Kui mind enam ei ole»

Teine raamat kolmikteosest. Juhusliku taksojuhi elu päästes keerab Lorie Jones oma elus ootamatult uue lehekülje. Järgnevad aastad on kui ekstreemsport – täis kiindumust, armuseiklusi ja eluohtlikke hetki. Julm tänavaelu koondab kümmekond noort inimest, et läbi raskuste teine-teist toetada, armastada ja mõnikord ka vihata. Seda kõike vaid selleks, et ümbritsevas kaoses ellu jääda.Autorist:E. Nesseli looming ja maailm eristub paljude loojate loomingust ja kirjutusmeetodist. Tema sulg voolab kui jõgi oma loomulikus sängis. Zanriks on kriminaal- ja põnevusromaan. Autori looming on ukseks ja väljapääsuks argimõtetest või -igavusest neile, kes lasevad ennast «jõevoolust» kaasa haarata. Tema teoste väärtus on autori läbitunnetatud sõnade harmoonias.Eerika Nessel on sündinud 1976.a. Läänemaal. Armastab loodust ja loomi. Elab koos kümneaastase tütrega Alice'iga, kes ka armastab loodust ja loomi, eriti aga kärnkonnasid.

1987. aasta luutsinaööl põleb ühe Skåne puhkeküla klubi maani maha. Leekides sureb noor neiu, järgnev politseijuurdlus seab sõbrad omavahel vastamisi.Kolmkümmend aastat hiljem pärib Laura Aulin oma tädilt lagunenud puhkeküla. Esimest korda pärast tulekahju tuleb ta siia kanti tagasi. Ta loodab, et tädi matus annab võimaluse lasta haavadel paraneda ja leida tagasitee vanade sõprade juurde.Kuid tema saabumine tekitab nii kibedust kui ka pahameelt ja kui süttivad uued tulekahjud, muutub suhtumine temasse otseselt vaenulikuks.Samal ajal hakkab Laura aimama, et tädi on enne surma mingile saladusele jälile jõudnud. Kõik, mida ta tollest traagilisest luutsinaööst mäletab, satub küsimärgi alla. Tundub, nagu poleks teda eluks ajaks armistanud talvetuli kunagi kustunud.„Talvetuli” on kolmas, eraldiseisev osa Anders de la Motte paljukiidetud romaanisarjast, mille tegevus toimub Skåne maapiirkondades. Kaks varasemat osa, „Suve lõpp” ja „Sügisroim”, on esitatud Rootsi Krimiakadeemia auhinna nominentideks.

Avo Kulli neljanda romaani peategelased töötavad ühe maakonnalehe toimetuses 1990. aastatel. See oli segane, ent tohutult dünaamiline aeg, mil oma tööd tõelise ja täieliku sõnavabaduse tingimustes alles õppival Eesti ajakirjandusel oli kajastamismaterjali tavaliselt enam kui küll, oskusi seda teha aga mõnevõrra vähem. Selle katse ja eksituse meetodil õppimise kõrval arenesid aga tihti ajastule sobiliku tormilisusega ka inimeste omavahelised suhted.